Johan Clauseni savi- ja tellisetööstus „Estošamott“
Johan Clausen abikaasa Tamaraga. Foto: Elvi Nassar.
Petserimaal Meremäe vallas Kütllätüvä külas tegutses Eestisse elama asunud taanlasest ettevõtja Johan Clauseni savi ja šamottkivi tööstus „Estošamott“. Varasemalt tegutses Clausen teedeehituses asfalteerimisettevõttega Ingenieur-Büro-Agentur-Asfaltierung, mille asutas 1923. aastal ning andis tööd 20-25 inimesele. Kohaliku toorainega asfalteerimistöid tegi ettevõte Tallinnas, Tartus, Võrus ja mujal.
Regulaarselt elas Johan Clausen oma naise Tamara ja oma ainsa tütre Tatjanaga Tallinna kesklinnas, kuid samas rajas Küllatüvvä perele ka väikese maja, kus ka ise vahetevahel kohapeal viibis. Liikuva eluviisi tõttu ei osalenud Clausen igapäevaselt „Estošamoti“ juhtimises, vaid see ülesanne langes töödejuhatajate õlule.
1941. aastal küüditati Clausenite perekond Kasahstani. Mitmed Taani kodanikud lahkusid varasemalt Eestist, kuid kõik siia kohapeale jäänud taanlased viidi Kasahstani, kus nad pandi sealsetesse kivisöekaevandustesse sunnitööd tegema. Johan Clausen suri küüditatuna vanglas arvatavasti 1942. aastal. Tema naine Tamara pääses 1946. või 1947. aastal vabasse maailma Taani kodanike vabastamisel Nõukogude Liidu vangisüsteemist.
Ettevõtte rajamine
Vaade 1930. aastatel Küllatüväs asunud “Estošamoti” tootmisele. Foto: Erakogu.
Johan Clausen oli enne Küllatüväs tootmise avamist viinud Eesti tulekindla saviga neli aastat läbi laboratoorseid katseid. 1931. aastal sai „Estošamott“ majandusministeeriumilt 20 aastaks kontsessiooni Küllatüväs kaevandamise alustamiseks. Lõplikuks kontsessioonialaks kujunes 16 hektarit. Tööstus paiknes Fedot Koidumetsalt 60 000 krooniga soetatud maatükil, kus tootmise rajamisega alustati 1931. aasta kevadel.
Samal aastal alustas tööstus nelja töötajaga: meister, kaks töölist ja tisler. Kevade-suve jooksul valmis sisseseade: hobu- ja veemootori jõul töötav savisegaja, kivipress ning nelja kütteavaga põletusahi. Tootmise hoonestus valmis oktoobrikuuks. Kaevandus ja tehas töötasid sesoonselt kuus kuud aastas – aprillist septembri lõpuni.
1932. aastaks täiendati sisseseadet jõudsalt ning tootmises oli kaks põletusahju mahutavusega 15 000 ja 30 000 kivi, kuivatusruum, šamottkivide käsipress, šamotiveski, savisegamismasin, valtsimis- ja sorteerimismasinad. Tehast käitas sellest üle jõe asuv veski, mille võll oli selle transmissioonivõlliga ühendatud. Kui vett oli vähe, siis käivitati seadmeid ka hobujõuga.
Kaevanduses ja tehases töötas 1931.-32. aastal kolm alalist ning 5-15 hooajalist töötajat. 1933. aastal tootmine laienes ning tööl oli juba 33 püsi- ja hooajalist töötajat. Töötajate keskmine arv püsis aastati üldiselt 20 ringis, kuid vajadusel palgati lisatööjõudu. 1936. aastal oli meeste päevapalk 1,6 krooni ning naistel 1,1 krooni. Tootmise meistril oli 80-kroonine kuupalk. 1937. aastal oli aga palk tõusnud meestel kahe kroonini ning naistel 1,3 kroonini. Meistri palk tõusis samuti kümne krooni võrra.
„Estošamoti“ toodang
“Estošamoti” reklaam 1935. aastast. Foto: ERA.2187-2-990. l. 83.
Savi leotati vormitavuse saamiseks 40 kuupmeetri suuruses basseinis, kuhu lisati Saviojalt hobustega toodud liiva. Savile lisati tulekindluse tõstmiseks kivipuru ja purustatud kivipoolikuid. Seejärel ligunes savi basseinis kolm päeva. Vormides valmistati korraga kuus toortellist. Üks tööline suutis päeva toota 600 plonni. Korraga mahtus ahju 22 000 kivi, mida põletati kaks nädalat ning jäeti veel sama kauaks laudrestidele tarduma.
Vabrik tootis kolme tüüpi eri sulamispunktiga šamottkive: Estošamott B – 1380 °C, Estošamott A – 1300 °C ning erimärgiseta Estošamott kuni 900 °C. Šamotisavi jaotati samamoodi kategooriatesse: A-märgisega sulamispunktiga 1630 °C, B-märgis 1530-1570 °C ning märgiseta 1490-1530 °C.
A-sordi kivid sobisid telliskivi- ja pagariahjude ning tavaliste küttekollete ehitamiseks. Erimärgiseta Estošamoti kivi sobis madalama temperatuuriga küttekolletele, nagu näiteks elumaja ahjud. 1937. aastal tutvustas „Estošamott“ ka Rex-sordi kive, mille sulamispunkt oli kemikaalidega viidud kuni 1750 °C. Kivide kvaliteedi parandamiseks vedas Clausen sisse vanu šamotikive Venemaalt ja Bornholmi saarelt, mida peeneks jahvatatult kasutati savisegu valmistamisel.
1937. aastal tootis „Estošamott“ 300-400 000 kivi ning seda transporditi klientidele 1931. aastal avatud Tartu-Petseri raudteed pidi üle Eesti. Piusa raudteejaamast veeti toodangut kõikjale maakonnalinnadesse kui ka muudesse kohalikesse keskustesse (Tapa ja Türi). Veokulu ulatus 14 sendilt 100 kivi kohta Petserisse kuni 1,60 kroonini 100 kivi kohta Haapsallu. Toodangut veeti meritsi ka välismaale.
Tööstuse lõpp
Tööstus riigistati 1940. aasta 30. juulil, kuid jäi edasi kandma nime „Estošamott“. Vabrik allutati Eesti NSV Kergetööstuse Komissariaadi Ehitusmaterjalide Tööstuse Peavalitsusele ning hiljem sama komissariaadi Ehituskivide Tehaste Keskusele. Vabriku tööliste esindajaks Eesti Tööliste Kindlustusühingus sai meister Hugo Ramm.
1940. aastal tegutses tehas täisjõul edasi. Esimesel okupatsiooniaastal tegutses tehas 200 päeva. Sõja tõttu 1941. aastal toodangu maht tööstuses langes oluliselt. Kokku toodeti 87 000 eri tüüpi kive, valmistati 2695 ahjuplaati ning kaevandati 56,4 tonni savi. Piiride sulgumisega lõppes ka toodangu välisturgudele müümine. Teateid on ka vabriku töötamisest 1943. aastal Saksa okupatsiooni ajal.
Pärast sõda 1948. aastal ettevõte suleti, sest tööstuse sisseseadet peeti vananenuks ning purunenud oli tootmist võimaldanud veskitamm. 1950. aastatel kaaluti veel võimalust Küllatüvä savi kasutada Võrukivi tehase jaoks, kuid lõpuks eelistati sellele lähemal asuvat Joosu savikarjääri.
Aleksander Soka savitööstus
Johan Clauseni “Estošamoti” kõrval tasub veel mainida Aleksander Soka loodud savitööstust. Aleksander Sokk sündis 23. märtsil 1900 ning ta oli varasemas loos mainitud Vungide suguvõsa hõimlane. Tema abikaasa Emilie oli Nikolai Vungi vanema venna tütar. Abielupaaril sündis neli last, kellest üks suri Siberis. Ettevõtlik mees sai Vabadussõjas vanemallohvitserina teeninuna autasumaa. 17-hektarilise maatüki peal sai jõudsalt arendatud talu kui ka ehitatud valmis savitööstus. Ühiskondlikult aktiivne mees osales kohalikus põllumeeste- kui ka haridusseltsis.
Kahjuks tõi Nõukogude okupatsioon Sokale kaasa oma talumaa kui ka savitööstuse kaotuse. 1949. aastal küüditati Aleksander Sokk koos oma perekonnaga Siberisse. Asumisel töötas Sokk Tuluni metsakombinaadis tellisevabrikus meistrina. 1958. aastal õnnestus perekonnal tagasi Eestisse tulla. 1975. aastal suri Aleksander Sokk ning maeti Vastseliina kalmistule.
Pilt Aleksander Sokast raamatust Eesti talundid Võrumaal, 1940, lk. 207.
Tootmine
Tootmine Misso vallas asuvas Soka savitööstuses algas 1933. aastal pärast talu rajamist. Tol ajal keskklassi tööstuse hulka kuulunud ettevõttes valmistati telliskive, ahjupotte ja drenaažitorusid. 1938. algas lisaks potikivide tootmine. 1937. aastal oli tööstusel kokku viis tootmishoonet: eraldi hoone kivipõletamiseks ning neli kuuri saviplonnide hoiustamiseks. Nõukogude ajast pärinevate andmete järgi oli tööstus võimeline tootma kuni 300 000 tellist aastas. Töötajate arv oli suvel 9-10 töölist ning talvel 3-4 meest.
Tööstuses olid ruumid poti- kui ka tellisekivide tootmiseks. Potitööstuses olid ruumid potivalmistamiseks ning ahi, mille ringi mööda äärt kulgeva küttekanali kaudu soojendati ruumi ja kuivatati kive. Teisalt telliskivitööstuses valmistati ka müüri- ja ahjukive. Telliskivide tootmisel olid kasutusel kuurid eelkuivatuseks, savisegajast, -pressist ja –lõikajast koosnev seadeldis ning kivipõletusahi. Toodangu vedamiseks kasutati veoautot, milleks alul oli 1,5-tonnine ning hiljem kolmetonnine Fordi veoauto.
Soka savitööstuse kivid Koidu talu keldriseinas. Foto: Eero Kotli.
Tööstuse lõpp
Viis aastat tegutsenud tegutsenud Soka savitööstus sai Eesti riigilt nõude hankida ametlik tegutsemisluba või oleks vastasel juhul suletud. Senimaani oli tööstus olnud hoogsalt käigus, kuid omanik polnud, kas teadlik või ignoreeris ametliku tegutsemisloa vajadust. Tööstusele anti võimalus tegutseda kuni ametliku ehitusjooniste valmimiseni. Lõpuks hinnati Petseri maavalitsuse poolt tööstuse hooneid korralikeks ning kvaliteetselt ehitatuteks.
1940. aastal natsionaliseeriti ka Soka savitööstus, kuid arvatavasti tootmine kestis edasi. Sõjaaeg tõi kaasa kahju mõlemite okupatsioonivägede poolt. Näiteks oli 1941. aastaks rüüstatud tööstusele varem kuulunud Ford veoauto. Siiski kompenseeris 1943. aastal Saksa okupatsiooniaegne Misso valla sõjakahjude amet Aleksander Sokale tekkinude kahjude eest 230 krooni ulatuses.
Nõukogude okupatsiooni ajast pole kindlaid andmeid savitööstuses tootmise jätkumise kohta, kuid 1951. aastal on Eesti NSV Tööstusliku Kooperatsiooni kuuluvate tootmisüksuste hulgas ka Misso valla Savimäe tööstus. Tööstus kuulus Võru Tööstuskombinaadi alla ning tootis sel perioodil samuti kuni 300 000 telliskivi aastas. Praegusel ajal pole tööstushooned säilinud, kui välja arvata talu õuel paiknev kelder, mille seintes leidub Soka savitööstuse telliskive.
Eelnevat lugu artiklite sarjast “Kagu-Eesti ehitustööstused” saab lugeda siit.
Kaanefotol detail Aleksander Soka savitööstuse plaanist. 1938. ERA.969.4.719.
Johan Clausenit puudutav osa põhineb Elvi Nassari artiklilt Setomaa kogumik 5: Uurimusi Setomaa loodusest, ajaloost ja rahvakultuurist ilmunud artiklil “Ehitusmaterjalide tööstustest Petserimaal”, lk. 178-188. Aleksander Sokka puudutav info pärineb Elvi Nassari Setomaa kogumik 8: Uurimusi Luhamaa ajaloost, loodusest ja kultuurist avaldatud artiklist “Luhamaa saivtööstustest ja nende omanikest”, lk. 175-181.