Eelmist lugu sarjast “Kagu-Eesti ehitustööstused” saab lugeda siit.
1890. aastate Vene impeeriumis toimunud tööstusliku arengu raames kasvas 19. sajandi lõpukümnendil Eesti aladel keraamikatööstus. Sel perioodil rajati Sindi auru-telliskivitehas kui ka Valtu telliskivitehas, mille toodangu ulatus oli miljonites ühikutes. Võru- ja Setomaal tunti nii öelda ehtsat potisavi ning sellest hakati valmistama ahjupotte kui ka telliseid.
Tollase arenguga läks kaasa kohalik Setomaa noormees Nikolai Vungi (1874-1953), kes rajas oma isa Aleksander Vungi (1841-1918) ostetud maatükile Pankjavitsa vallas Kriiva külas 1894. aastal savitööstuse. Ettevõtlike inimestena pidasid Vungid veel ka saeveskit. Savitööstus asus Vungidele kuuluva Vabriku talu aladel, kus leidus selle kaevandamiseks sobilik Võru potisavi.
Suguvõsast
Vungid tegutsesid Setomaa nurgas, kuid asusid sinna hoopiski Võrust. Nende eelkäija oli Võru linna vabakodanik, kes sai riigilt kasutuseks Võru mõisa (nööri)maad, millele võis ehitada vaid majandushooneid. Mõisamaaga teeniti raha, kuid suguvõsa esindajad otsustasid lõppude lõpuks rännata toonase Pihkva oblasti aladele ning nöörimaa renditi edasi.
Savitööstuse rajaja Nikolai Vungi kasvas ja sirgus oma oma lelle Aleskander Vungi perekonnas. Aleksander lapsendas oma venna Peetri (1840-1899) poja perekonna majanduslike raskuste tõttu. Perekond elas 93 tiinu (1 tiin = 1,0925 hektar) suuruses talukohas, mis oli hiljem jagatud vana Vungi ja kasupoeg Nikolai vahel. Eraldi paiknes Telliskivi talu, kus tegutses Vungide saeveski. Nikolai sai kahest abielust kuus last, kuid saeveski ja savitööstuse pärandit kandis edasi poeg Aleksander (1907-1966).
Vungide suguvõsa maja. Foto: Elvi Nassar.
Nikolai Vungi oli Luhamaa nulgas tuntud ja mõjukas isik. Savitööstus oli kohalikele võrokestele ja setodele korralik tööandja ning tööstuse juures arenes välja terve töölisküla. Teisalt oli Nikolai vastuoluline, sest 1920.-30. aastatel said savitööstus ja saeveski korduvalt tulekahjus kannatada, mistõttu kahtlustati Vungisid kindlustuspettuses. Selle osas puuduvad aga kindlad tõendid. Sellest tekkinud võlgade tõttu kirjutas Nikolai Vungi savi- ja metsatööstuse 1932. aastal Aleksandri nimele, kuid liikus 1938. aastal vanahärra valdusesse tagasi.
Aleksander Vungi sündis isa esimesest abielust. 1926. aastal sai Aleksander enda omandusse poole Telliskivi talust suurusega 30,61 hektarit. Pikka aega vallalise mehena abiellus ta 1940.-1941. aastal eesti-läti päritolu Ennijaga ning vastne noorpaar sai kaks last Maimu ja Asta. 1932. aastal oma omandusse saadud metsa- ja savitööstuse ühendas Aleksander Vungi üheks ettevõtteks – Aleksander Vungi savi- ja metsatööstus. 1944. aastal põgenes Aleksander Vungi perekond Rootsi, kus ehitati oma elu taas üles.
Aleksander ja Ennija Vungi lastega enne 1944. aastat. Foto: erakogu.
Tootmine
Nikolai Vungi sai savitootmise põletusahju ehitamiseks saanud nõu saksa soost rändkaupmehelt. Tootmise algusaeg pole täpselt teada, kuid tõenäoliselt algas see juba tsaariajal ning võib ulatuda välja 1890. aastatesse. Vabrikus toodeti lisaks tellistele ahjupotte, savinõusid ja kahhelkivisid. 1930. aastatel hakati valmistama ka katusekive. Vungi telliskivid olid nõutud kaup Eestis ja kaugemalgi.
1903. aastal valmistatud Vungi telliskivi.
1923. aastal tunnustati Petseri põllumajandusnäitusel Vungi toodangut esimese auhinnaga tööstusvaldkonnas. Väidetavalt leiab Vungi vabrikus toodetud telliseid Petseri, Peterburi ja Helsingi hoonetest. Eesti iseseisvumisega kadus Vene turg, kuid vast iseseisvunud riigis oli vajadus telliste ja muude Vungi vabriku toodangu järele.
Koos savipressi, kuumpeamootori ja muude seadmete hankimise järel asuti telliseid tootma. 20. sajandi alguses hankis Nikolai Vungi moodsa savipressi ning ehitati kaasaja nõuetele vastav ringpõletusahi. Siiski käis enamik tootmisest käsitsi, kuigi hiljem osa protsessist mehhaniseeriti. 1933. aastaks kasutati tööstuses püstaurukatelt. Mehhanismidest oli olemas savi-, katusekivi- ja torupress, nelja küttekoldega põletusahi ning väiksem potipõletusahi.
1934. aastal hävis tulekahjus tööstushoone koos sisseseade ja valmis telliskividega. Aasta hiljem toimus veelgi üks ülekütmisest tingitud põleng. 1935. aastal oli tellisetööstuste küsitluslehele märgitud, et tööstus suutis toota hooaja jooksul kuni 300 000 tellist. Siiski vajasid vabrikus vajasid tootmistingimused parandamist.
Luha tellisetehase töölised pidutsemas. Paremal näha põletusahjudega kivihoone. Foto: erakogu.
1934. aastate Eesti Tööliste Kindlustuskassa andmete järgi töötas põhiliselt kohalikust piirkonnast pärit inimesi tööstuses 12-16 inimese ringis. Tootmine peatus vaid 1934. aastal tööstust tabanud põlengute ajal. Kümnendi alguses maksti tasu kolm senti ühe terve poti pealt ning 1,5 senti terve katusekivi eest. 1938. aastal said 12 meest päevas 2,6-3 krooni palka ning neli naist 1,8 krooni.
Puudevedu Luha Tellisetehases. Foto: erakogu.
1930. aastate teisel poolel seati riigi poolt eesmärk soodustada ehituses tulekindlate materjalide kasutust. Riigi kaubanduslik ühistu Ehituskivi oli üle Eesti sõlminud lepingud koopereerunud telliskivitööstustega kokku 38 miljoni telliskivi ostuks. Vungi savitööstusest sai Petseri piirkonna varustaja. Seetõttu oli ka eesmärk tootmist laiendada. Savitagavara asus kümne meetri suurusel alal ning see ulatus ligi meetrini.
Vanas tootmises oli kolm põletusahju ning kaks petrooleummootoril töötavat savipressi, kuid samal aastal olid seadmed ehitusprotsessi käigus lahti võetud. 1939. aastal sooviti rajada senisest tootmiskompleksist kilomeetri kaugusele uut tootmist uue ahju ning 22 meetrise korstnaga. Tulevaseks tootmismahuks oli planeeritud 600 000 tellisekivi aastas. Ühe telliskivi hinnaks oli 1935. aasta sooja ajal kolm senti ning muul perioodil kaks senti. Katusekive toodeti aastas ligi 20 000 tükki hinnaga kuus senti tükist.
Teine maailmasõda ja Nõukogude okupatsiooniaastad
1940. aastal Vungi savitööstus natsionaliseeriti ning hakkas kandma nime Luha Tellisetehas. Sealjuures tehti ajastu poliitika vaimus kärpeid Vabriku ja Telliskivi talu suuruses. Saksa okupatsiooni ajal tagastati Nikolai Vungile Vabriku talu maad ning muu varaline kahju, mis oli sõjategevuse käigus tekkinud.
Sõjajärgne ülesehitustöö käigus läks vaja materjale ning seetõttu jätkus Luha Tellisetehase töö. Tehas reorganiseeriti tsentraalse juhtimise all Tartumaal asuva Ehitustrust nr 3 alluvusse koos Võrukivi tehasega. 1951. aastal loodud Vastseliina rajoonis allutati tehas Vastseliina Tööstuskombinaadi juhtimisele.
Luha Tellisetehases toodetud kivi ajast, mil tootmine kuulus Vastseliina Tööstuskombinaadi alla. Foto: Elvi Nassar.
Plaanimajanduslikes tingimustes toimus aga telliskivitehases kvaliteedi langus. Tehas ei suutnud täita plaani, ehk siis toota piisavalt ehituskive regionaalse ehitustegevuse toetamiseks. Kuni tehase sulgemiseni toimus põhiline tootmine soojal ajal ning käsitsi. Tootmise laiendamist takistas vajalike hoonete kui ka kuivatusruumide puudus. Põletusahjude mahutavus polnud piisav ning seetõttu sooviti tootmistsükli kiirendamiseks viia kanalahjud üle ringahju meetodile. Kaevandamisel karjääris mindi siiski üle ekskavaatorile.
Nõukogude okupatsiooniaastail tehases toodang sõjaeelsest oluliselt ei erinenud ning jätkus telliste, katusekivide, ahjupottide ja keraamika tootmine. Siiski olid plaanimajanduslikes tingimustes hüppeliselt kasvanud tootmine: 1953. aastal 800 000 tellis-, 180 000 katuse- ja 45 000 potikivi.
1955. aastaks põletati 400 000 tellist, kuid toorikuid tehti 900 000 tüki jagu. Plaan nägi ette 1 200 000 saviplonni tootmist. 350 000 katusekivist jõuti valmis põletada 180 000 tükki. Kolhooside maaparandustööd tõid kaasa vajaduse drenaažitorude järele, mida toodeti Vastseliina rajooni jaoks kas või 1958. aastal 77 000 tükki. Kõik see vajas ka kasvavat tööjõu hulka.
1940.-1950. aastatel kasvas tehases venelastest töötajate arv. Põhiliselt asuti Kriivas asuvasse Luha tehasesse tööle Pihkva oblastist. Tehase ligiduses elas 1959. aastal 114 inimest ning lähedal asuvas külas 24 inimest. 1962. aasta seisuga oli mõlemis asulas vastavalt 43 ja 16 venelast. Tehase kollektiivi 40 töötajast olid enamik muud päritolu, ehk siis 30 venelast ja kaks lätlast. Ülejäänud olid eestlased. Tehase töötajate seas oli ka seal aastakümneid töötanud isikuid, nagu näiteks 1940. aastal ära märgitud Nikolai Vungi ise kui ka hiljem tema üks poegadest Osvald Vungi. Alates 1921. aastast töötas tehases vormijana ametis olnud Vassili Solovjov.
1960. aastate alguseks oli Luha telliskivitehas saavtuamas oma tootmisvõimsuse piiri. 1959.-1965. aasta NSV Liidu rahvamajanduse arendamise direktiiviga soositi ehitusmaterjalide tootmise intensiivistamist. Ühest küljest oli selleks ajaks Luha telliskivitööstuse sisseseade vananenud ja vajanuks uuendamist. 1950. aastate lõpul oli veel plaan tehast uuendada uue suure ringahjuga hoonega. Eraldi plaaniti telliskivide tootmis-, hoiustamis- ning muid abihooneid. Teisalt on teada, et tehases oli töö ja tootmine kehvasti organiseeritud. Need tegurid viisid 1963. aastal tehase lõpliku sulgemise ning Luhamaal tellisetootmise hääbumiseni.
Pikemalt on sel teemal võimalik lugeda Eesti Vabaõhumuuseumi teadur-kuraatori Elvi Nassari artiklist “Luhamaa savitööstustest ja nende omanikest”, mis ilmus Setomaa kogumik 8: uurimusi Luhamaa ajaloost, loodusest ja kultuurist, lk. 148-189.
Kaanefoto: Vaade Telliskivi talule ja tööstusele 1934. aasta suvel. ERA.4460.1.1966. l. 14.