Kagu-Eesti esimene tulekindla savi kaevandus

Esimest lugu sarjast “Kagu-Eesti ehitustööstused” saab lugeda siit.

Iseseisvuse saavutamise järel oli noore Eesti riigi eesmärgiks majandusliku sõltumatuse saavutamine. Riikliku poliitikaga soositi enam kohalike loodus- ja maavarade kasutamist ning importkaupade sisseveo piiramist. Üheks taoliseks valdkonnaks oli kohaliku keraamikatööstuse arendamine. Selleks oli tarvis savi leiukohtades teha kindlaks selle kvaliteet ning huvipakkuvale ettevõtjale anda kaevandamisõigus.

Kagu-Eesti tooraine kasutuselevõttu vedasid kohalikud ja mujalt tulnud ettevõtjad. Kirju minevikuga 1888. aastal Võrumaal Koiola vallas sündinud ettevõtja Peeter Matz hakkas Joosu endistel mõisamaadel tootma savinõusid ja tulekindlaid ehituskive.

Peeter Matz 1920. aastate lõpul ajakirjas Kodu 1929, nr. 6.

Vabadussõja ajal sattus Matz sõjamehena ühte tallu, kus märkas ahjulaest rippuvaid valgeid „savinaelu“. Sellest lasi ta teha saviproovi, mis kinnitas, et tegemist on tulekindla saviga. 1921. aastal palus Matz kaubandus-tööstusministeeriumilt luba Võrumaal Põlva-Joosul 400 hektari suurusel maa-alal tulekindla savi leiukohti otsida. 1923. aasta 16. mail sai Matz kaeveõiguse Joosu ja Oleski mõisamaadel igal aastal 100 tonni tulekindlat savi kaevandada. Igalt vagunitäielt tuli anda riigile 5% savist või tasuda riigimaksu kaks krooni tonni kohta.

Lisaks oli Matzil 1923. aastal plaanis muretseda vabriku sisseseade (tulekindlate) šamottkivide tootmiseks. Plaanis oli luua tehas happe- ja tulekindlate seadmete ja nõude tootmiseks, et saaks kohalikul turul välismaisega võrreldes 75 protsenti odavamalt müüa. Selle jaoks tuli šamottkivide tootmiseks töödelda aastas 10 000 tonni tulekindlat savi.

Matzi savikaevanduse nimeks sai „Peter Matz. Tulekindla savi ja kaoliini kaevandus“. 1923. aastast kuni 1925. aasta juuli keskpaigani kaevandas ettevõte Joosul üle 600 tonni savi. Ühtekokku oli Peeter Matzil tellimusi 2000 tonnile savile Lätis ja Soomes. Uurimistele ja katsetustele kulus viis miljonit marka. Katseteks oli Matz saatnud Joosult võetud proovid Saksamaale Segeri instituuti.

Eesti ja mitme välismaa ettevõtte jaoks oli Joosul kaevandatav savi kõlbulik. Eesti Klaasitööstuse o/ü EKO, osaühisus Savi, Tallinna Sadamatehased, Turu kaablitehas ja Läti klaasitehas Latvijas Stikls jäid tooraine kvaliteediga rahule. Matzi savi kasutati mitmes kodumaises keemiatehases ning Tartu põllutööriistade ja masinavabrikus AS Tegur. Savi töötlemisega Matz ei tegelenud, vaid see jäi tellijate endi õlule vastavalt tarnija juhistele.

Tootmine kaevanduses oli küllaltki algeline – kaevandamine käis lõhkeaine abil. Kohapeal puudusid savi töötlemiseks vajalikud tootmishooned kui ka sisseseadena jõumasinad. Tootmise algperioodil töötas kaevandamisel ja vedudel koos hobustega (lisaks ka üks veoauto) 37-40 töömeest. Majanduskriisi ajal 1929-30 oli palgal 4-9 töölist. Joosu kaevandus asus lähimast raudteejaamast kaugel, siis moodustasid veokulud kogu toodangult teenitud tulult umbes 40%.

Igalt kaevandatavalt savitonnilt pidi Peeter Matz tasuma riigile kaks krooni kontsessioonimaksu. Riigile tasus kaevandusettevõte niimoodi aastatel 1925-1935 tasu 3059 krooni. Kuueteistkümne aasta jooksul (1923-1939) kaevandati Joosul kokku 3277 tonni savi, ehk siis mitusada vagunitäit aastas. Savitonni hind kõikus 1930. aastate teisel poolel 16-20 krooni tonni kohta.

Nõukogude esimese okupatsiooni ajal Joosus enam savi ei kaevandatud. Siiski tasus Matz kontsessioonilepingu alusel 1814 rubla sajalt tonnilt savilt. 1941. aastaks oli summa tasutud. Matzi teise maailmasõja aegse tegevuse kohta puudub info.

Peeter Matzi kiri Mäeametile, 14.03.1939. RA, ERA.1840.1.18.

Matzi muud plaanid

Kuigi Matzi kaevandus asus Joosul Võrumaal, siis ettevõtte ise asus Nõmme linnas. 1932. aastal hakkas Peeter Matz rajama savitööstust Tallinnas tühjalt seisvasse Kopli kasarmuhoonesse. Ettevõtmine ebaõnnestus eri põhjustel, sest ettevõtmisega hakati pihta uisapäisa. Savi, glasuurid ja tehnoloogia olid suurtootmiseks ette valmistamata. Sellega kaasnes tootmises parasjagu praaki. Tagajärjena loobus Matzi äripartner Brandmann oma osalusest. 1935. aastal tabas savitehast ülekütmise tõttu tulekahju.

Savi kaevandamise kõrval tegutses Peeter Matz ka muude põuevarade uurimisega. 1931. aastal sai ta loa magneesiumi ja kaltsiumisoolade uurimiseks 100 hektari suurusel alal. Uurimistulemustest pole paraku andmeid. Koos Kukruse kaevanduse juhataja Jaan Aarmaniga uuris Matz ehituskivide valmistamiseks lupja, liiva, põlevkivituhka ja tsementi kokku segades. 1929. aastal saadi leiutisele ka patent. Riskivalmi ettevõtjana olevat Matz üritanud 1930. aastate lõpul rajada soomlastega uut Põhja-Eesti savi kasutavat keraamikatööstust. Üritus jäi soiku Teise maailmasõja puhkemise tõttu.

Lõpetuseks

Peeter Matzi pärand seisneb selles, et 1920. aastate alguses oli tegemist noore riigi ettevõtliku kodanikuga, kes märkas võimalust uurida ja kaevandada Võrumaa rasksulavat tulekindlate toodete valmistamiseks sobivat savi. Seetõttu asuti savimaardlaid uurima ka laiemalt Lõuna-Eestis. Eelkõige märgati ja hinnati savi Petserimaal, kus seda oli väheses koguses kasutatud juba varem, kuid 1920.-30. aastad tõid kaasa kohaliku savi- ja tellisetööstuse hüppelise arengu.

Joosu savimaardlast saadud „matsu savi“ kaevandati ka nõukogude okupatsiooni ajal. Praeguseks on karjäär veega täitunud, veekogu kutsutakse Savijärveks.

Kaanefoto: Peeter Matzi tulekindla savi kaevandus. Joonis 1920. aastatest. RA, ERA.R-2346.3.35.

Lugu põhineb vabaõhumuuseumi teadur-kuraatori Elvi Nassari Eesti Vabaõhumuuseumi Toimetised “Maa-arhitektuur ja maastik. Aja kaja” ilmunud artiklil “Eesti esimesest tulekindla savi kaevandusest ja Peeter Matzist”, lk. 81-99.