Käesoleva erilise maja loo puhul kiikame ühte mõnevõrra hilisemasse, kuid siiski huvitavasse perioodi Eesti maaarhitektuuri arenguloos, mil hakati esmakordselt katsetama puidust ruumelementide kasutamist üksikelamute püstitamiseks.
Esiplaanil kahekorruseline eksperimentaalelamu. Foto: Ehitus ja Arhitektuur, 1973, nr 4.
Nõukogudeaegsed kolhoosid ja sovhoosid visklesid pidevalt kaasaegse elamispinna puuduses seoses suurfarmide loomise ja intensiivistatud põllumajandusliku tootmise arendamisega. Kui 1950. aastate teisest poolest alates prooviti lahendada probleemi korterelamutega, siis 1970. aastate alguseks oli selge, et sobivaim ja soovituim maaelamu vorm on siiski ühepereelamu, „kus on piisaval määral abiruume (puu- ja juurviljahoidla, saun, tööriiete ruum jne.)“.
Kindlasti oli oluliseks teguriks ka omaette krundi ja aiamaa saamine. Nende elamute ehitamisega kaasnes aga rida raskusi, mille lahendamiseks hakati uurima elamute tööstuslikku tootmist. Esimene samm suuregabariidiliste ruumelementide kasutamise suunas astuti 1971. aasta mais Väikemõisas Viljandi külje all, kuhu rajati viis katselist kireva värviga ühepereelamut.
Ruumelementidele olid antud kirevad fassaadid. Foto: Kolhoosiehitus Nõukogude Eestis, 1980.
Elamud projekteeris VK EKE (Vabariiklik koondis Eesti Külaehitus) all töötav EKE Tare eksperimentaalgrupp, kelle lahendused nägid ette raudbetoonist ja puidust ruumelementide kasutamist. Puidust ruumelemendid tootis ja monteeris elamuteks kokku Viljandi KEK, raudbetoonelemendid toodeti aga Valga KEKis. Puidust ruumelementide mõõtmeteks oli 11 m x 3,5 m x 3 m, kaaluga 9 tonni, mis tänapäeva võtmes olid vormilt sarnased merekonteineritega.
Konstruktsiooniks oli mineraalvillaga soojustatud (120 mm) puitkarkass, mis väljast vooderdati püstlaudisega ning seest puitlaastplaatidega. Ehitusalune krunt kuulus tõenäoliselt J. Gagarini nimelisele Näidissovhoostehnikumile ning ehitustööde teostajaks oli Viljandi Mehhaniseeritud Ehituskolonn. Nimetusest EKE Tare on kujunenud ka katustermin kõikidele tüüpprojektidele, mis rakendasid kõnealuseid puidust ruumelemente.
Ruumelementide tootmine Viljandi KEK-i katsetsehhis (vasak. Foto: Ehitus ja Arhitektuur, 1973, nr 4) ja montaaž (parem. Foto: Viljandi Muuseum, VM VMF 518:1785 F 11368).
Püstitati kahte tüüpi elamuid: ühekorruselisi hooneid koos abitiivaga ja kahekorruselisi hooneid, mille alumise korruse moodustasid abiruumid. Elamud olid neljatoalised koos köögi, vannitoa, WC ja abiruumidega. Hooned olid varustatud ka keskkütte, sooja ja külma vee, kanalisatsiooni ning elektriga.
Kahekorruselise elamu esimese (vasak) ja teise (parem) korruse plaanid. Allikas: Ehitus ja Arhitektuur, 1973, nr 4.
Ühekorruselised elamud koosnesid kolmest üksteise vastu asetatud ruumelemendist, mis monteeriti betoonpostidele. Kahekorruseliste elamute vundamendiks olid raudbetoonist ribiplaadid, alumise korruse kandvad seinad monteeriti raudbetoonpaneelidest ning ülemine korrus monteeriti kahest ruumelemendist 1,2 meetrise vahega, mille välispiirded tehti puitkilpidest.
Esiplaanil ühekorruseline eksperimentaalelamu. Foto: Eesti Põllumajandusmuuseum, EPM FP 295:52.
Kuna esmased sisekliima mõõtmised näitasid, et suvel elamud kuumenesid üle ning talvel jahtusid kiiresti, projekteeriti majadele ventileeritav katuslagi, valgustpeegeldavad aknapinnad (kas kileruloo või ribakardina näol) ning parandatud ventilatsioonisüsteem koos sundventilatsiooni võimekusega.
Ruumelementide suuremahulisem tootmine algas 1972. aastast, mille tulemusel on erinevaid EKE Tare ruumelementidest tüüpprojekte näha nii paljudes Viljandimaa nurkades kui ka mujal Eesti hajaasustusega aladel. Kõnealused eksperimentaalelamud on Peetrimõisas säilinud ka tänaseni, küll aga omanike poolt mõnevõrra kohandatud kujul (hooned on saanud juurde viilkatused ja ka mõningased laiendused).
Kaanefoto (nagu ka enamus teisi pilte) pärineb ajakirjast Ehitus ja Arhitektuur, 1973, nr 4.
Koostas Alois Andreas Põdra.