Mesindusega tegelesid inimesed juba vanas Egiptuses ja Kreekas. Eriti arenenud oli mesilaste pidamine muistsetel roomlastel, kes tundsid ja kasutasid mitmesuguseid, sealhulgas ka pealt lahtivõetavaid tarutüüpe. Ka Eestis on juba muinasajal mesilasi tuntud, kuid nende hinnalist mett saadi metsas puuõõnsustes pesitsevatelt peredelt. Alates 16. sajandist hakkas siin metsmesindus aegamisi asenduma kodumesindusega, kui elamute ligidusse hakati paigutama puutüvest õõnestatud pakktarusid. 18. sajandi lõpust alates on vähesel määral Eestis kasutatud ka Kesk-Euroopale omaseid õlgedest punutud korvtarusid, kuid 19-20. sajandi vahetusel said valdavaks laudadest valmistatud kasttarud.
Kasttarud. Foto: J. ja P. Parikas, 1929, EVM kogud.
Taludes hakkas mesilaste pidamine rohkem levima 19. sajandi lõpust alates ja sellele aitasid kaasa põllumeeste- ja mesindusseltsid, kes korraldasid vastavaid kursusi, avaldasid erialast kirjandust jms. 1914. aastal oli Eestis 5567 mesilat 23 570 mesilasperega, 1933. aastal loendati maal juba 54 200 mesilasperet. Vaatepilt, kus talu viljapuude vahel oli kümneid erksavärvilisi mesipuid, oli 1930. aastate lõpus Eestis üsna tavaline.
Ajalooline mesilasmaja Saksamaalt. Foto: internet.
Seevastu Kesk-Euroopas, eriti Saksamaal ja Šveitsis, aga ka mujal, muutus 19. sajandil populaarseks võte, kus mesilastarud koondati ühte eriliseks mesilasmajaks (saksa k. Bienenhaus). Sellises mesilasmajas võis ühe katuse all olla lausa sadakond mesilastaru. Tavaliselt püstitati sellised majakesed puidust, kuid võis olla ka kapitaalsemaid ehitisi. Nii kirjutas ajaleht „Kaja“ 2. juunil 1931, et Tšehhoslovakkias Libĕchovis ehitati hiljuti Euroopa suurim, idamaises stiilis, suure kuppeltorniga, moodne betoonist kolmekordne mesilaste maja, mis mahutab 140 mesilasperet. Selliseid mesilasmaju kasutatakse Kesk-Euroopas tänaseni ning neid võib leida ka erinevate mesindus- ja vabaõhumuuseumite ekspositsioonidest.
Tänapäevane ülesvõte Saksamaal asuvast ajaloolisest mesilasmajast. Foto: internet.
Pole välistatud, et taolisi mesilasmaju võis üksikuid olla ka Eestis, eriti mõisates, kuid andmed nende kohta puuduvad. Siiski on Eestis olemas üks unikaalne mesilasmaja, mis on säilinud praeguses Rapla maakonnas Lipametsa külas Kalama talus. Eesti kontekstis erakordse hoone ehitas 1920. aastate lõpul või 1930. aastate algul Mart Tõntsohn.
Mart Tõntsohni ja Leena Savelli pulmapilt. Foto: perekond Tõitoja erakogu.
Mart Tõntsohn sündis 15. oktoobril 1881 Raikküla vallas ja suri sealsamas 24. mail 1942. 20. märtsil 1911 laulatati ta Rapla kirikus Leena Savelliga (1882-1966), kellest sai samal aastal pärast isa surma Kalama talu perenaine. Talul oli 33,3 ha maad ja peale traditsioonilise maa- ja loomapidamise saadi olulist sissetulekut mesilaste pidamisest. 1939. aasta suvel oli majapidamises 39 mesilasperet ja nende toodang läkski enamuses müügiks.
Lehekülg Mart Tõntsohni mesilasmaja pidamise märkmikust. Foto: perekond Tõitoja erakogu.
Pole teada, kust võis Mart Tõntsohn saada mõtte haruldase mesilasmaja püstitamiseks. Võimalik, et idee selleks leidis ta erialasest kirjandusest, mis tallu oli tellitud. 1939. aasta talundilehele on talus regulaarselt käiv ajakiri „Mesinik“ igatahes märgitud.
Kalama talu mesilmasmaja külgvaade. Foto: H. Talving, 2017.
Kalama talu mesilasmajal on igas küljes erilised püstakud, millel on lennuavad nii esiseinas kui külgedel. Kokku on hoonel 44 lennuava, mille taga paiknes mesilastaru. Iga taru ümbritsev väline laudis oli värvitud vaheldumisi kas kollaseks või siniseks, et igal perel oleks lihtsam oma taru leida. Majal on originaalne tsinkplekist katus, mille tipus on samast materjalist õhutustoru. Hoonel on kitsad aknad, lukustatav uks ning igas nurgas tähelepanuväärne puidust sammas.
Kalama talu mesilmasmaja eemalt. Foto: H. Talving, 2017.
Kaanefotolt leiab lähivaates Kalama talu mesilasmaja, foto: Hanno Talving, 2017.
Koostas ja pildistas Hanno Talving.