Pea kõikide Eesti maanteede ääres leidus omal ajal kõrtsihooneid, kus rändajal oli lisaks keelekastele ja kosutusele võimalik sada ka öömaja. Eriti tihedalt olid kõrtsidega palistatud elava liiklusega teed, mille hulgast omalaadse rekordiomanikuna tõuseb esile Paldiski maantee, kus Tallinna ja Keila vahel oli 22 versta peal eri aegadel tervelt 15-16 kõrtsi. Saamaks aimu Paldiski maantee kõrtside tihedusest, siis pisukesel Hüüru mõisal oli selle ääres vaevalt paari versta peal lausa kolm kõrtsi. Tabasalu teeristis paiknes Tuisu kõrts, Vääna jõe ääres mõisasüdame ligidal asus Silla kõrts ja nende vahel tänaseni säilinud Vahe kõrtsihoone.
Paldiski maanteele ulatusid ka Vääna mõisa maad, kus 18. sajandi lõpus paiknesid ligistikku Kiia ja Posti kõrtsid. 19. sajandi keskel ehitas Vääna mõis Tallinnast 17 versta kaugusele Vahiküla – Vääna – Keila-Joa olulise teeristi lähedale tavalisest kõrtsist märksa uhkem trahteri, mis sai kauni nime Die Goldene Sonne ehk Kuldne Päike. Peale trahteri oli hoones võõrastemaja ja kauplus. Hoone oli Eesti kõrtside hulgas harvaesineva U-kujulise põhiplaaniga, mille kahe paekivist talli vahel paiknes puidust eluosa.
Vääna Posti kõrtsi varemed. Foto: Hanno Talving.
Ööl vastu 2. veebruari 1896 puhkes trahteris tulekahju, milles hoone puitosad hävisid täielikult. Püsti jäid üksnes tallide kivimüürid. Vääna mõisalt trahterit rentinud Jakob Maaberg sai ligi 4000 rubla kahju – tulle jäi lisaks muule varandusele 600 rubla sularaha, 1 lehm, 5 siga, 3 hane ja 5 parti. Sisse põles ka ühe vene kaupmehe hobune ühes koormaga.
Vaade Paldiski maanteelt kõrtsi varemetele. Foto: Hanno Talving.
Õnneks oli kõrtsihoone 2500 rubla ja rentniku varandus 2000 rubla eest tulekassas kindlustatud, mistõttu taastati trahter peagi säilinud müüre kasutades. 1900. aastal kui riigi viinamonopoli kehtima hakates lõviosa kõrtse suleti jäi Vääna-Posti trahter tegutsema. 1914. aasta kevadel hoone siiski riigistati ja sinna tehti Peeter Suure merekindluse ehitajate tarvis korterid.
Kõrtsi plaan 1920. aastastest, Rahvusarhiiv.
Pärast I maailmasõda avati 1920. aastal siin uuesti restoran ja öömaja, mida pidas kuni 1938. aastani Reinhold Meenkoff. 1940. aastal suleti asutus lõplikult. Pärast II maailmasõda kasutati endist trahterit põhiliselt korteriteks, kuid nõukogude aja lõpu poole jäi hoone tühjaks kuni varises 1980. aastatel kokku. Kõrtsihoonest säilinud paekivivaremed võeti 1996. aastal kultuurimälestisena kaitse alla.
Kaanefotol Vääna-Posti trahter ca 1930, G.Kulp, Harjumaa muuseumi kogu.
Koostas ja pildistas Hanno Talving.