Eesti Vabaõhumuuseumi teaduri Heiki Pärdi aleveid puudutav aastatepikkune uurimistöö on jõudnud raamatukaante vahele. Eelmisel nädalal ilmus kirjastuse Tänapäev poolt väljaantud teos “Maa ja linna vahel. Eesti alevite lugu”.

Kahesaja seitsmekümne kahelt leheküljelt saab teada, millal said Eestis alevid alguse kui ka infot 19.-20. sajandi vahetusel ilmunud Riia aadressiraamatust, mis kirjeldab toonaste alevite eluolu.

Raamatu põhitähelepanu keskendub alevielule 20. sajandi esimesel poolel, puudutades põgusalt ka Nõukogude aja algul toimunud suuri muutusi. Esimeses peatükis tuleb juttu Eesti alevite kujunemisloost, nende sotsiaalsest, majanduslikust ja kultuurilisest sisust. Teises peatükis teeme põgusa sissevaate alevite ehitatud keskkonda, millest selgub, et suurimad erinevused selles osas valitsesid nii öelda traditsiooniliste maalähedaste käsitöö-kaubandusalevite ning tööstusalevite vahel. Kolmas peatükk on pühendatud alevite argielule, elulaadile, elamistingimustele ja tervishoiule.

Rapla enne 1914. aastat. ERM.Fk253.2.

Raamatu viimase osa moodustavad väljavõtted 1890.–1910. aastail Riias välja antud saksakeelsetest aadressiraamatutest, mida ilmus Eestimaa ja Liivimaa kubermangus päris mitu. Neis oli eraldi alajaotus ka alevike-alevite kohta, kus esitati üksikasjalikke ja konkreetseid andmeid paikkonna võimu- ja vaimukandjate kohta, loeti üles kohalikud tähtsamad asutused, koolid, ärid ja käsitöölised-ettevõtjad, seltsid ja muud vabaühendused…Võib-olla teeb need raamatud tänapäeval kõige väärtuslikumaks seal nimepidi üles loetud selles või teises alevis tegutsenud inimesed.

Raamatu on kujundanud Andres Tali.

Järgnevalt on võimalik lugeda katket raamatust:

“Eesti praeguste seaduste järgi võib aleviks saada üle 1000 elanikuga tiheasula, statistikas arvatakse alevielanikud linlaste hulka. Sisuldasa on alevit linnast võrdlemisi keeruline eristada. Geograaf Edgar Kant jõudis 1930. aastail järeldusele, et alevi ja linna vahele polegi võimalik eraldusjoont tõmmata. Selge piir, mida väljendab põllumajandusega tegelevate inimeste osa, läheb hoopis külade ja alevite vahelt. Ent Eesti alevid erinesid üksteisest ka selle poolest märgatavalt: 1934. aastal ei tegeldud Küttejõu tööstusasulas põllumajandusega peaaegu üldse mitte (0,3% inimesi), aga Kallastel oli sellega hõivatud ligemale ⅔ elanikest. Ka kultuuriliselt on aleveid ja külasid teineteisest päris keeruline eristada.

Ehkki Eestis olid alevid olemas juba keskajal, hävisid need Liivi sõjas peaaegu täielikult. Uuesti hakkas meil aleveid tekkima 18. sajandil, kui sajandi keskpaiku kujunes Räpina paberivabriku juurde ning sajandi lõpus ka Rõika-Meleskisse oma töölisasula. 19. sajandi algul lisandusid Kärdla ja Sindi ning sajandi teisel poolel Kunda, Aseri, Järvakandi, Kohila, Türi.

Turumajanduse arenedes hakkas Eestis 19. sajandi teisel poolel aleveid tekkima arvukamalt. Osa alevikke tekkis kihelkonnakirikute juurde, kus olid soodus tegelda käsitöö ja kauplemisega ning lähinaabruses polnud linnu. Mõned kujunesid päris uude kohta, kus varem polnud suurt midagi peale teeristi ja kõrtsi. Eriti virgutavalt mõjus alevite arengule raudteede rajamine – rongijaamade ümber kerkis neid jõudsasti.

Ilmekalt on ühe alevi kujunemist kirjeldanud kirjandusklassik August Kitzberg:

„Pollist paar versta, Karksi luteri kiriku ja lossivaremete lähedal, neist kõigist oru läbi lahutatud, asub Karksi järele kuuluv Nuia alev. Teda ainult hüütakse aleviks, alevi õigusi pole tal veel tänapäevani. Minu lapsepõlve mälestuste järele ei olnud seal enne muud kui pikk must mudane kõrts ja selle lähedal, umbes seal, kus karskusseltsi „Iivakivi“ maja [hävinud – H. P.] seisab, miski muu, vist vana taluhoone, mille räästa all väljas mitu suuremat ja vähemat kella kõlkusid, kust kimpuseotud kellanöörid alla rippusid. […]

Aeg-ajalt kasvas Nuia alev, sinna ehitati kivist vene kirik, preestri ja köstri eluhooned, koolimaja. Otse kõrtsi vastu ehitas kaupmees Granberg (rahvas ütles Raambärk) suured majad ja kauples laialt, temale vastu teine kaupmees Dreiblatt (rahvas ütles Preilant), see ei jõudnud Granbergiga konkureerida, müüs maja vallale vallamajaks maha, valla käest ostis maja „harjuski“, vene mees Ramanzov, kes paunaga ümber käies rikkaks oli saanud, see jälle konkureeris paari aastaga Granbergi surnuks. Aegamööda kasvas alev, sinna asus kõiksugu käsitöölisi, apteek, lihunikust ja pagaritest rääkimata. Suvel tuli sinna töötama päevapiltnik Livenström (endine kooliõpetaja, kas ei olnud tema nimi Jobso?) – üks peanaljamees, nii häid sakuskasid kui tema ei osanud keegi prepareerida“ (Kitzberg 1973:142).”

Eesti Vabaõhumuuseumi ja kirjastuse Tänapäev koostöös ilmunud raamat on müügil suuremates raamatupoodides ja peatselt muuseumi e-poes.