Ligikaudu 36% Euroopa Liidu süsinikuheitmetest eraldub hoonefondi ekspluatatsioonist, mistõttu on liikmesriikidele nähtud ette hoonefondi süsinikuneutraalsuse saavutamine 2050. aastaks, eesmärgiga saada maailma esimeseks kliimaneutraalseks maailmajaoks. 2020. aastal koostatud Eesti hoonete rekonstrueerimise pikaajaline strateegia (ehk REKS) näeb ette hoonefondi jõudmist C–energiaklassini ning üldiste renoveerimismahtude viiekordset kasvatamist 2040. aastaks (500 000 ruutmeetrilt aastas 2,4 miljoni ruutmeetrini aastas).
Absoluutarvudes moodustavad Eesti hoonefondist suurima osa eramud. Kasutusest välja langevaid ning juba renoveeritud eramaju arvestades, tuleb 2050. aastaks Eestis renoveerida ligikaudu 105 000 eramut. Selle eesmärgi täitmine eeldab renoveerimisprotsesside tõhustamist nii omaniku, ehitaja kui ka omavalitsuste tasemel. Ka renoveerimislahenduste ehituslik ja arhitektuurne kvaliteet on tänapäeval varieeruv, luues nõudlust ehitusinseneride ja arhitektide poolt heaks kiidetud renoveerimislahendustele, mis lisaks energiatõhususe parendamisele säilitaksid või parandaksid ka hoone arhitektuuri ja funktsionaalsust.
Mainitud väljakutsetega toime tulemise eelduseks on autori silmis Eesti eramute kategoriseerimissüsteemi ehk tüpoloogia väljatöötamine, mille põhjal saaks vahendada renoveerimisalaseid nõuandeid, prognoosida renoveerimisstrateegiate mõju ning luua hoone arhitektuurset eripära arvestavaid koduomanikele kergesti kättesaadavaid renoveerimislahendusi.
Nõukogudeaegsed eramud
Magistritöö käigus väljatöötatud eramute tüpoloogia (originaaltekst ilmus inglise keeles).
Keskmine eramu Eestis pärineb nõukogude perioodist, mistõttu sai uurimistöö fookuseks valitud just see hoonefondi osa. Ka perioodile iseloomulikud ehitusregulatsioonid (maksimaalne korruste arv, elamispinna suurus ja nii edasi) kitsendasid hoonete arhitektuurset varieeruvust, mis lihtsustas tüpologiseerimist. Uurimismaterjaliks valiti seni väheuuritud tüüp- ja korduvkasutuseks mõeldud individuaalelamute projektide albumid ja kataloogid, mida publitseeriti läbi terve nõukogude perioodi.
Energiatõhususe seisukohast on olulisim tegur hoone mahu kompaktsus, ehk kuidas on köetav pind hoones paigutatud. Antud uurimistöö raames selgus, et uuritava perioodi eramud saab köetava pinna paiknemise alusel jaotada kaheks: köetud ruumid on paigutatud, kas üksteise kohale, moodustades mitu köetud korrust (1) või üksteise kõrvale, moodustades üheainsa köetud tasapinna (2). Edasine jaotus esimese variandi korral sõltub ülemise korruse vormist või hoone ehitusaastast; teise variandi korral aga keldrikorruse kõrgusest ja ülakorruste tasapinnalisusest.
Tüpoloogia toimivust kontrolliti kolme asumi näitel erinevatest maakondadest, tuvastamaks võimalikke regionaalseid arhitektuurseid mustreid. Valitud said Väike-Maarja Lääne-Virumaalt, Pärnu-Jaagupi Pärnumaalt ning Karksi-Nuia Viljandimaalt. Kokku oli antud asulates ligikaudu 500 nõukogude ajal ehitatud eramut, mille tuvastamiseks kasutati ajaloolisi kaarte, aerofotosid ning arhiveeritud hooneregistri toimikuid.
Valitud piirkondade näitel said kõik eramud loodud tüpoloogia struktuuri põhjal ära liigitatud, tõendades struktuuri funktsionaalsust. Enim levinumaks hoonetüübiks kõigis kolmes asumis osutus klassikaline viilkatusega individuaalelamu, moodustades kokku 43% kõigist uuritud eramutest.
Kuidas on hoonetüübid omavahel seotud?
Renoveerimisstrateegiate hindamise ja modelleerimise seisukohast on oluline suuta efektiivselt tuletada iga hoone konstruktsioonide ehitusfüüsikalisi omadusi auditile või mõõdistustele aega kulutamata. Seega uuriti hooneregistri toimikute abil ka hoonete ja hoonetüüpide ehitusaastaid, ning konstruktsioonitüüpide levikut ja omadusi – seina paksus, ehitusmaterjal ja nii edasi. Kokku inventeeriti ligikaudu 300 toimikut.
Selgus, et 1970. aastate alguseni kasutati võrdlemisi üheaegselt nii palk-, sõrestik- kui ka tellis-kergseinasid. Kõige levinumaks osutusid siiski sõrestikkonstruktsioonid. Peale 1970. aastate keskpaika toimub aga kõigis kolmes asumis jõuline üleminek kergbetoonkonstruktsioonidele, ehk tuha- ja silikaltsiitplokkidele. Leitud andmete põhjal esines statistilisi seoseid ka hoone seina konstruktsiooni ja fassaadi viimistluse vahel.
Töö olulisus seisneb taoliste Eesti eramufondi struktuuri ja omadusi puudutavate uuringute senises kesisuses. Uurimistöö lõpptulemusena pakuti ülevaadet ning loodi struktuur Eesti nõukogudeaegsetest eramutest, mida saab kasutada ja arendada renoveerimislaine strateegiate planeerimiseks ning hindamiseks.
Koostanud ja illustreerinud Alois Andreas Põdra.