Narva-Jõesuust ehk tollase nimega Hungerburgist sai XIX sajandi viimasel veerandil üks Eesti suurimaid ja kuulsamaid kuurorte, kuhu kerkisid krahvide, parunite, kaupmeeste ja töösturite erilise väljanägemisega villad.
Kalurikülast suvituskeskuse tegemise mõte pärines Narva linnapealt Adolph Friedrich Hahnilt. Tegutsema asuti 1874. aastal Narva linnaarhitekti Aleksander Novitski, hiljem tema järeltulija Nikolai Opatski juhtimisel. Planeering oli omas ajas väga uudne. Looduskeskkonda peaaegu muutmata rajati suurte kruntide keskele rohelusse uppuvaid villasid, alevi keskele jäeti looduspargid. Eeskuju võeti oma aja kõige moodsamatest kuurortidest, eelkõige Brightonist Lõuna-Inglismaal.
Kauneim ja suursuguseim Narva-Jõesuu villade seas oli Adolph Hahni 1874. aastal ehitatud Villa Capriccio. 1930. aastal ostis hoone hotellipidaja Cornelius Vares, kes kujundas sellest esmaklassilise hotelli. II maailmasõjas sai maja kannatada ning lammutati 1954. Narva Muuseum, NLM F.635:657.
Tasuta polnud midagi
Narva-Jõesuu ametlikuks kuurordiks kuulutamisega kaasnes kuurordikomisjoni loomine ja supelinspektori ametisse nimetamine. Ühtlasi hakati suvitajaid statistika mõttes registreerima ja koguma makse. Puhkamine ei olnud tasuta – makse koguti nii sissesõitnutelt, majutajatelt kui ka ettevõtete omanikelt.
Narva ja Peterburi kaupmehed ning töösturid ehitasid erilise arhitektuuriga maju, nii et välja kujunes omalaadne Narva-Jõesuu stiil – rohkete puitpitsidega kaunistatud villad.
Kuurordi keskseks hooneks sai kuursaal, mille lopsakas segastiil rohkete ärklite, rõdude ja saepitskaunistusega oli eeskujuks sadadele villadele. Vana kuursaali arhitektuuris leidub laene Euroopa kuurortides tollal väga populaarsest mauri stiilist, mis XIX sajandi keskel levis Hispaaniast Inglismaale.
Fassaadi kaunistanud puitpitsiga tornid ja rõdud valmisid Arhangelski, Murmanski ja Vologda meistrite kätetööna. Kuursaal oli kõrgklassi kõige kallim pansion, kus esimesel korrusel asus 300-kohaline lavaga kontserdisaal, restoran, piljardituba ja lugemissaal. Teisel korrusel oli aga poolsada numbrituba.
Krooniks tollasele Narva-Jõesuu arhitektuurile sai 1912. aastal ehitatud uus barokkmotiividega juugendstiilis kuursaal, mille kavandas Poola päritolu Peterburi arhitekt Marian Lalewicz. Hoones asus raamatukogu, restoran, salongid ja 60-kohaline hotell. Suures saalis toimusid kontserdid ja korraldati balle.
Enamik tollase ehituskunsti tippteoseid hävis Teise maailmasõja ajal ja hilisemail aastail. Ka kuursaal sai kõvasti kannatada. 1949. aastaks taastati ainult merepoolne osa, sinna paigutati kultuurimaja, telefonijaam, postkontor, raamatukogu. Teisel korrusel olid korterid. 1950. aastate lõpus tehti korterite asemele tantsusaal ja tegevusruumid.
1987. aastal alustatud restaureerimistööd jäid pooleli, praegu seisab riiklik ehitismälestis tühjana.
Pansion Irene. Eesti Rahva Muuseum, ERM, Fk 2977: 103.
Sada aastat tagasi
Valdav osa Narva linna kodanikest villaomanike majadest oli ehitatud puhkajaile välja üürimiseks. Enamasti elas igas majas üks pere ning ruumi oli seal lahedalt – 2–6 tuba.
Majade hulgas oli rohkesti odavaid väikesi laudseintega kergehitisi, mis samuti mõeldud suviseks väljaüürimiseks. Vähem oli palksuvilaid, neist osa laudadest välisvoodriga. Peaaegu kõigil majadel olid ruumikad verandad, kus suvitajad veetsid suurema osa ajast.
Enamik suvilaid oli paigutatud mitte tänava äärde, vaid krundi keskele.
Odavaist üürisuvilaist erinesid märgatavalt rikaste inimeste majad, kus omanikud ise oma suve veetsid. Tollases Narva-Jõesuus lagunesid just rikkurite esinduslikud villad, sest omanikud olid kadunud ja keegi ei hooldanud neid maju – peaaegu kõik köetavad ja talvel elamiseks kõlblikud, mõnel ka veevärk sees.
Sisuka ülevaate endisest õitsvast kuurordist, mis Esimese ilmasõja ja sellele järgnenud muutuste tõttu oli läbi teinud korraliku taandarengu, koostas 1924. aastal Tartu Ülikooli arstiteaduse üliõpilane Gerhard Anderson.
Ülevaatest selgub, et võrreldes 1913. aastaga, mil kuurorti külastas 10 000 inimest, oli 1924. aastaks külastajaid ainult 2284, kusjuures alaliste elanike arv oli sõjaeelsega võrreldes vähenenud vaid õige pisut. 1922. aasta rahvaloenduse andmeil oli 2885 elanikust peaaegu kolmveerand eestlased, alla veerandi venelased, muudest rahvustest oli kõige enam soomlasi.
„Alev uppub koguni metsa sees, mis iseäranis mere poolt vaadates, ehk ka tuletornilt, väega kena mulje jättab,“ kirjutas Anderson.
Ja jätkas: „Kõigepealt aga torkab silma asjaolu, et igal pool on näha lagunemist. Ajahammas on oma töö teinud. /…/ Osa majadest on ära veetud mujale. Nende hinnad olid võrdlemisi odavad, mille tõttu mõisade asunikud siit odavaid hooneid osta said. See torkab kõik silma ja kutsub tahtmata võrdlusi välja minevikuga, kus siin elu kees, kui suvel oli rahvast ligi 15 000.“
Veevarustusega oli nõnda, et jõeäärsed elanikud said joogivee jõest, kaeve oli kokku 500 ringis. Joogivee kvaliteet oli kehvavõitu, sest enamik kaeve olid madalad. 1882. aastal rajatud veevärk oli 1914. aastast suletud ning täiesti lagunenud.
Kanalisatsioon oli ummistunud, puumaterjal lagunenud, kaevukaaned mädanenud. Käimlaid leidus Narva-Jõesuus sõltuvalt majast mitmes laadis: väga korralikke vesiklosette, mis, tõsi küll, veevärgi seismise tõttu ei saanud töötada, kuni kõige lihtsamate õuepealsete laudadest putkadeni.
Alevis oli ka kaks avalikku kemmergut – üks sadamas, teine keskpargis. Kõik majaomanikud olid kohustatud oma krundi juures tänavad puhtad hoidma. Parkides, mida oli neli, hoolitsesid korra ja puhtuse eest kaks alevivalitsuse palgatud töölist.
Väga heas seisukorras oli niinimetatud Valge park, mis asus kuursaali ja Meriküla tänava vahel. Seal leidus mitmel pool istepinke, lillepeenraid, tiigi ääres oli kõlakoda, kus mitu korda nädalas mängis sõjaväeorkester, nagu see oli olnud juba tsaariajal.
Kuursaali juures oli veel üks avalik aed, kuhu pääses tasuta ning kus õhtuti mängis keelpilliorkester. Alevis oli kaks võõrastemaja – Frantsia ja Europa. Suvel oli kuursaalis puhkajate käsutuses 45 üksiknumbrituba ja 16 suuremat pansioni. Arvatavasti oli taolisi tube hulga rohkem, kuid maksudest kõrvalehiilimiseks neid ei registreeritud.
Alevis oli kolm avalikku sauna, mis töötasid ainult talvel ühel päeval nädalas, laupäeviti. Lisaks oli 60 erasauna.
Eesti Vabariigi ajal sai Narva-Jõesuu suvise elu keskuseks uus rannahoone, mis põles maha II maailmasõja ajal. Eesti Ajaloomuuseum, AM N.44529.1.
Kummaline korraldus
Tolleaegne Narva-Jõesuu supluskorraldus tundub tänapäeval kummaline. Mererand oli jaotatud kuueks, iga osa 300–500 meetrit lai. Iga osa piiril olid postid vastavate ülestähendustega, kas piirkond on mõeldud eraldi meestele ja naistele või on tegu üldkasutatava rannaosaga.
Supelda võis kella kuueni, seejärel algas suvitajate jalutamine rannas, kusjuures mitu korda nädalas mängis sealsamas sõjaväeorkester. Suplusajal valvas rannas palgatud korrapidaja.
Üldiseks kasutamiseks mõeldud rannaribal oli suplemine lubatud ainult vastavais kostüümides.
Tsaariaegse korra järgi võisid punase lipu lehvides vette minna naised, sinisega aga mehed, hiljem asendati punane lipp valgega. Samal ajal ranna keskosas ei tohtinud üldse supelda, sest see ala oli ette nähtud promeneerimiseks. Vaatamata neile piiranguile oli Narva-Jõesuu rannaelu oma demokraatlikkuse poolest Eestis suisa erandlik, sest seal leidus aega ka ühissupluseks.
Paljalt supelda ei lubatud. Korra ja moraalireeglite tõttu pidid rannaelu korraldajad vaeva nägema ka vette mineku korraldamisega. Võimalikud valikud olid kas supelsild või supelvanker. Supelvankrite omanikega tegi kuurordikomisjon teenusepakkumise lepingu ning vankriomanik palkas paar hobusega poisikest või meest, kes suvitajate vankri vette vedasid.
Lugu Narva-Jõesuust ilmus esialgselt Heiki Pärdi sulest 23. aprilli Maalehes.
Kaanefoto: Narva-Jõesuu esimene kuursaal ehitati aastatel 1881–1882. Hävis tulekahjus 1910, Narva Muuseum, F635:474.