1930. aastate teisel poolel ehitati Tallinna külje alla Õismäe uusasundusse kaks erilaadset talu – Lagle ja Hälli. Riigi kulul ehitatud taludest plaaniti üks anda pärast valmimist „võtmed-kätte“ põhimõttel pidulikult üle ühele väljapaistvale kirjanikule (Lagle), kelleks osutus August Mälk ja teine lasterikkale riigiametnikule (Hälli).
Lagle talu hoonestusprojekt telliti Põllutöökoja Ehitustalitusest, kus selle 1936 koostas Edgar Velbri. Ajakirjanikud olid väga varmad kajastama talu ehitamist ja muud sellega seonduvat.
„Kolmapäeval näidati ajakirjanikele talu Õismäe sooasunduses, mis sügisel riigivanema poolt kingitakse ühele nimekale kirjanikule. […]
Nimetatud asundustalu asub Rannamõisa tee ääres, Harku järve lähedal Õismäe rabas. Talul on maad 3,5 ha, ja kohta on hakatud harima juba 1935. aastal. […]
Talu on juba täielikult hoonestatud, mõned väikesed viimistlustööd on veel teha. Talus on neljanurgelise õue ümber kolm hoonet. Elumaja, majandushoone ja saun. Esimesed kaks hoonet on omavahel ühendatud lahtise käiguga, mille müüri külge on ehitatud kasvuhoone küttevõimalusega. Majandushoone sisaldab kuurialuse, tööriistade hoiuruumi, mida võib kasutada ka auto-garaažina, lauda kahele lehmale, lammastele, sigadele, kanala, tööruumid, panipaiku ja eluruumi hooaja töölistele. Hoone on kahekordne, ruumikas ja soe.
Elumaja on avar ja valge ning mahutab tarviduse korral suure perekonna. Loetleme juba mõttes, et siia tuleb romaanituba, siia novellituba, luule-, draama-, komöödia jne toad! Kuidas kirjanik end siin sisse säeb, seda ei tea, kuid võimalusi on palju: ilusad toad, rõdu, suurem elutuba kaminaga, mugav köök, korralik kelder, sahvrid jne. Ahjud on ilustistega ja loodetavasti soojad. Hooned on ehitatud telliskividest, […]ja väljast krohvitud ning valgeks võõbatud. Katused on punastest kividest.
Saunas on riietumisruum, pesuruum ja vihusaun. Sauna juures on kahetoaline tööliskorter aednikule. Kõikjal on veevärk, millist varustab veega õuel olev puurkaev. Tallu tuleb ka elektrivalgustus. Hooned on nägusad, elumaja ees lahtine rõdu pergolaga. Õue ümbritseb silikaatkividest aed, mis aitab mahendada esialgset lagedust“ (Postimees 1937).
Arhitekt Edgar Velbri koostatud Lagle talu plaan. Allikas: ERA.31.5.839.
Lagle talu on värvikalt kirjeldanud veel teinegi ajakirjanik:
„… Olgu tulevase Lagle talu kirjanikust peremehe hingepuhtusega kuidas tahes, ihupuhtuse eest on aga hästi hoolitsetud. Riietusruum, pesemisruum – viimaks kahhelkividest kerisega ahi – kõik need on avarad ja valged. Sooja ja külma vee kraanid on seintes, ainult tuli jääb tulevasel peremehel veel katla alla teha.
Sauna otsas on sulase kahetoaline elukorter. See jätab mulje, et kui selliseid meie taludes rohkem oleks, siis ei oleks ka maal karta tööliste puudust, vaid vastupidist. Selles mõttes võiks kirjaniku talu olla maapõllumeestelegi mustertaluks.
Teised kõrvalhooned on ühendatud kaetud käigu abil elamu külge. Autogaraaž, võimalik kasutada ka puukuurina, puhaslaut paari lehma ja sigade jaoks, veel miskisugune kõrvalruum, kanala. Heledaksvõõbatud seinad, värvitud põrandad. Lõpuks lehemehed leiavad, et tulusam kui kanapidamiseks kasutada oleks selle ruumi suvitajatele väljaüürida, sest paljudki peavad leppima tublisti viletsama suvituskorteriga.
Lautade peal on ruum töötoaks (omanikule kui majapidajale, mitte kirjanikule). Hoone ise on elumajaga ühendatud katusega käigu läbi, mille ühele küljele on paigutatud köetavad kasvumajad.
„Lagle lossi“ peahoone on rohkete tubade ja rõdudega kahekordne kivist ehitis, mille juures on kasutusele võetud kõik arhitektuuri viimaseaegsed saavutused. Siseruumide seinakate on värvilt tagasihoidlik, kuid nägus. Osa põrandaid on kaetud parketiga. Seinatühemikesse on püütud luua rohkelt panipaiku ja kappe … käsikirjade jaoks, nagu tähendatakse. Maja juures on hoolitsetud ka elektri sisseviimise eest, kuigi praegu Õismäel puudub veel pealiin. Viimast tahetakse tuua kas Tallinnast või, tõenäolikum, otse Ellamaalt üle Keila. /…/ Mõistetavalt on talu saamise küsimus olnud kaalumisel ka kirjanikkonnas. Tagasihoidlikkude eluviisidega harjunud Parnassi elanikud on seni leidnud, et talu ja majapidamine tuleks nagu pisut suur meie kirjanikkudele. Naljatoonil on lisatud, et „Lagle lossi“ võiks alles siis sisse kolida, kui oleks igal aastal kindlustatud vähemalt 3000 krooni suurune „elatispreemia“, kuna muidu puudub võimalus auto, sulase jne pidamiseks.“ (Maa Hääl 1937).
2016. aastal müügis olnud taluhoone väljanägemine. Allikas: Uus Maa Kinnisvarabüroo.
August Mälk ei saanud Laglel elada kuigi kaua, sest 1944 lahkusid nad koos tuhandete teiste eestlastega punase Vene võimu eest Rootsi. Vene ajal oli majas olnud külanõukogu, ohvitseride korterid ja ka võõrastemaja ning lõpuks asotsiaalide pelgupaik. 1997 omandas hooned Tallinna linn ning ehitas selle luksuslikuks puhkekompleksiks. 2000. aasta lõpus müüs aga linn hoolimata avalikkuse kriitikast kirjanik August Mälgule kingitud Lagle talu naftaärimehele, ühele N-terminali juhtidest Sergei Baraševile. Kuna tallu oli rajatud kirjaniku tubamuuseum, sõlmiti naftaärimehega leping, millega Barašev kohustus tuba muuseumina säilitama ning sinna ka külastajaid lubama. 2003. aastal otsustas Barašev aga muuseumitoa omavoliliselt kaotada, sest ei pidanud selle säilitamist enam vajalikuks. 2016 oli maja uuesti müügis.
Teksti koostas Heiki Pärdi. Kaanefotol on Lagle talu 1930. aastate lõpul (EAA.2.2111.1.5291).