Ehitusmaterjalide tööstus Petserimaal

Eesti Vabaõhumuuseumi teadur-kuraator Elvi Nassar on uurinud Kagu-Eesti ehitusmaterjalide tööstust. Järgnev lugu põhineb Seto Instituudi Setomaa kogumikust 5: Uurimusi Setumaa loodusest, ajaloost ja rahvakultuurist ilmunud Nassari artiklil “Ehitusmaterjalide tööstusest Petserimaal 1920.-1930. aastatel”, lk. 144-218.

Vabadussõja järel laienes Eestimaa kahe maakonna võrra – Valgamaa ja Petserimaa. Viimase piiridesse jääb ajalooline Setomaa. Noor Eesti riik hakkas jõudsalt investeerima Petseri linna arendamisse. Nii arenes põhiliselt Vene rahvastikuga piirkonnas jõuliselt majandustegevus ning sinna kolis inimesi muudest Eesti regioonidest. Siiski andis kohaliku tööstuse areng ka tööd kohalikele venelastele, setodele ja eestlastele.

Petserimaa põhiline majandustegevus oli oma olemuselt agraarne. Palju oli kodutööstuslikke väikeettevõtteid. Suurtööstuse mõõdu andis välja vaid toorkipsi töödelnud Irboska kipsitehas. Piirkonna silmapaistvamateks tööstusvaldkondadeks oli 1920. aastatel Irboskas asuv kipsitööstus, Meremäe valla savipotitööstus ning Luhamaal tellisetootmine. Rohkesti oli metsa ja põllumajandussaaduste ümbertöötlemisega seotud ettevõtteid – piimatalitusi, jahu-, villa- ja saeveskeid, pagari- ja maiusetööstusi, väikesi vorstivabrikuid, üks nahatööstus ja kaks piiritusetööstust.

Petserimaa maavarade leiukohad

Kuigi Lõuna-Eestis ei olnud nii rikkalikke maapõuevarasid nagu Virumaal, kus leidus fosforiiti ja põlevkivi, leidus sealgi kivimurde, klaasiliiva lademeid, rasksulava savi ja kipsi leiukohti ning suuri turbarabasid. Petserimaal leidus mitmeid ehitusmaterjali tootmiseks vajalikke maavarasid: savi, paekivi, kipsi, lupja, merglit, klaasiliiva ja hinnatud värvimulda ookrit.

1920. aastate algul hakati järjepidevalt siiamaani kaevandama kvartsliiva Võrumaal Piusa kandis, mida kasutas Järvakandi klaasitehas oma toodangu valmistamisprotsessis. Sarnaseid kvartsliiva lademeid leidus ka Petserimaal – Petseri linna ja Liivamäe raudteejaama läheduses, linna ümbruses ja Värskas. Ehituses kasutatavat liiva leidus näiteks Irboska valla Konetški, Vilo valla Motõlino ja Mõlniko külas.

1920. aastatel asus Kaubandus- ja tööstusministeeriumi mäeosakond süstemaatiliselt uurima tulekindlate savide leiukohti. Petserimaal leiduv savi kuulub rasksulavate savide hulka temperatuurivahemikus 1350-1580 kraadi. Uuringu tulemusel leiti, et sobivaid leiukohti on Petserimaal mitmeid. Suurimad lademed paiknesid Meremäe valla Küllätüva-Kasakova, Saatse valla Lädinä ja Petseri valla Väiko-Puravitsa külas. Kulje valla Budoviži külas asus järve kaldal tervenisti kümne meetri paksune savikiht.

Toona oli ainuke ja peamine kipsi leiukoht Eestis Vana-Irboska aleviku lähedal asuvas kipsimurrus ning Irboska valal Drozdovo külas, kus kipsikiht on kohati kuni kolme meetri paksune. Lisaks kipsile on Petseri piirkonna eripära, et seal asub maapinna ligidal lubjakivi. Paasi kasutati Petserimaal peamiselt vastupidava ehituskivina. Paekivi leidus Irboska ümbruses, kus kihi paksus ulatus kohati üle nelja meetri. Lubjakivi ja ehituspaasi leidus rohkesti endise Meremäe valla Tiirhanna küla lähedal, kus 1930. aastate lõpul põletati lupja üheksas lubjaahjus. Kustutatud lupja kasutati krohvi valmistamiseks.

Ookrit leidus Petseri raudteejaama lähedal Vammustõ külas 5000 ruutmeetrisel alal ning vähemal määral Irboska vallas. Laura vallas asuval Jaan Bindemani talu umbes 1,5 hektari suurusel leidus samuti ookrit. Riik andis andis Eesti Tarbijate Keskühisusele kontsessiooni hakata Bindemani maatükilt värvimulda kaevandama. Aastas kaevandati 40-50 tonni mulda. Üle Eesti kasutati seda olulisel määral värvisegudes 1930. aastate teises poole kodukaunistamiste kampaaniate ajal.

Lubjakivitööstus Petseri maakonnas 1923. aastal, Konstantin Kalamees, ERM Fk 461:138.

Raskelt sulavast ja tulekindlast savist

Eestis leidub savimaardlaid kambriumi, devoni ja kvaternaari setetes. Kvaliteedilt kuulub valdav enamik savisid kergsulavate liiki, mida kasutatakse põhiliselt fassaaditelliste, katusekivide ja drenaažitorude tootmiseks, koos lubjakividega ka tsemendi tooraineks Raskesti sulavaid ehk rasksulavaid devoni savisid, mida on nimetatud ka tulekindlateks, leidub Kagu-Eestis. Siiski vajab Kagu-Eestis devoni kihi raskelt sulav toorsavi eelnevat pesemist ja kaoliini või šamotipuru/pulbriga rikastamist, enne kui on kasutatav tulekindla savina. Seega vajab Eesti rasksulav savi enne tarvitamist vastavat töötlemist.

Tulekindluse järgi jaotatakse savid kolme rühma: tulekindlad (sulamistemperatuur 1580°C ja enam), rasksulavad (1350-1580°C) ja kergsulavad (alla 1350°C). Endises Petseri maakonnas leidus savisid tulekindlusega 1350–1500°C Saatse valla Lädinä külas ja Petseri lähedastes külades: Kolovinas, Väiko-Puravitsas ja Butõrkas.

Eestis töötanud ungari päritolu keraamik ja keraamikaõpetaja Geza Jakó pidas tulekindlaks savi, mille sulamistemperatuur ei langenud alla 1600–1700°C. Seetõttu hindas ta Eestis leiduvaid rasksulavaid savisid teise sordi tulekindlaks saviks. Alles välismaise toormaterjaliga rikastamisel (ca 10–30%) sai kohalikust eesti savist valmistada kõrgele temperatuurile vastupidavaid tooteid nagu madalama sordi šamott-telliseid, retorte, sulatamistiigleid, küttekollete vooderdusi, kööginõusid ja muud.

Kohalik savi- ja telliskivitööstus

Olulisimast kohalikust tooreainest – savist – hakati juba vähemalt 19. sajandi keskel Petseri linna lähedastes külades Mõlnikovas ja Ragosinas venelased glasuurimata savipotte või niinimetatud poripotte tootma. 20. sajandi esimesel poolel tegutses Petserimaal 18 savinõude valmistamise töökoda.

Telliskivide tootmine Pihkva kubermangus oli pikaajaliste traditsioonidega. Juba alates 1833. aastast, mil rajati Lukovka ja Orletsõ küla juurde telliskivitööstus. Petserimaal aitas Riia-Pihkva raudteeühenduse rajamine 1889. aastal kohalike väikeste tellisetehaste tekkele kaasa. Linnalähedastes Mõlnikova, Rogosina, Puravitsa ja teistes külades toimus enne Esimest maailmasõda innukas tellisetootmine suurele Vene Impeeriumi turule.

Savitelliste põletamine oli ka hea lisasissetuleku  allikas kohalikele setodele. Näiteks tegutses 20. sajandi alul Petseris Ivan Oina viie töötajaga tellisetootmine. Enne Esimest maailmasõda oli Eesti alal 150 tellisetehast, milles toodeti aastas umbes 30 miljonit telliskivi. 1864. aastal oli Võrumaal 45 telliselöövi, mille arv vähenes 20. sajandi esimeseks kümnendiks 19le. Petserimaa kohta varasemad andmed puuduvad. Riigi Statistika Keskbüroo andmetel oli 1924. aastal Petseri maakonnas vaid üks keskmine ja väike tellisetööstus.

Petserimaal aitas Riia-Pihkva raudteeühenduse rajamine kohalike väikeste tellisetehaste tekkele kaasa. Linnalähedastes Mõlnikova, Rogosina, Puravitsa ja teiste külades toimus enne Esimest maailmasõda innukas tellisetootmine suurele Vene Impeeriumi turule.

1930. aastatel toimus Eestis pärast majanduskriisi ületamist oluline ehitusmaterjalide nõudluse kasv. 1936. aastaks oli savitelliste toodang tõusnud 20,6 miljoni kivini. Muutust oli näha ka Petserimaal, kus mitmed keskmise suurusega tööstused tootsid 356 000 kivi aastas. Võrdluseks oli Võrumaal tol aastal toodang 745 000 kivi. Väikesed tellisetööstused asusid Petseri ümbruses Matsuri, Vammuste ja Voropi külas ning Rootova valla Potašovo külas. Suurem telliskive tootev mehhaniseeritud käitis – AS Ehitus – paiknes Petseri lähedal Mõlnikovo külas. 1939. aastaks kasvas Petserimaal telliseahjude arv ning ka tootmine 1,75 miljoni telliskivini. Võrdluseks – moodsa sisseseadega Virumaa tellisetehastes ulatus aastatoodang 7,45 miljoni telliseni.

Kaanefoto: Gustav Ränk, Irboska kipsitehas samanimelise raudteejaama juures 1937. aastal, ERM Fk 795:16.