1920. aastal Tartu rahulepingu põhjal Eesti Vabariigiga liidetud endise Pihkva kubermangu maadele jääv Laura alevik ja asundus paiknesid Petserimaa lõunaosas, mõne kilomeetri kaugusel Läti piirist.
Alevikus paiknes ka piirivalvekordoni maja. 1922. aastal sai Laurast samanimelise valla keskus, alates 1939. aastast Lõuna valla keskus. Tänapäeval vähe tuntud aleviku lugu uuris Eesti Vabaõhumuuseumi teadur-kuraator Elvi Nassar.
Tolleaegses ajalehes (Postimees, 6. juuli 1926. a) on alevikku kirjeldatud kui üsna ilmetut, vähe huvi pakkuvat kohta:
“Välimuselt ei paku ta midagi iseäralikku. Hariliku postimaantee ääres vallamaja, postkontor, apteek, kauplused, restoraan, mõned nägusamad ehitused ja maanteest eemal siin-seal üksikud hiljuti ehitatud ja ehitamisel olevad puumajad – need kõik ei anna Laurale veel alevi ilmet. Alevikust mõnisada sammu eemal kingu otsas asub Vene küla kirikuga ja siit natuke eemal jälle vene küla.”
Tegelikkuses oli Laura kena Liidva jõe äärne alevik, millele lisas ilu ka maaliline paisjärv. 1920. aastate algul oli linna heakord siiski üsna kesine: tänavad porised ja auklikud (kohati põhuga täidetud), kivisillutis puudus isegi peatänaval. 1923. aastal olid alevikus valdavalt laastukatusega, enamasti ühe toa ja köögiga puitmajad. Suuremad olid kahest-kolmest toast koosnevad üürimajad. Veevarustus alevikus puudus, joogivett saadi ühiskaevust või toodi jõest, vaid viiel majal olid ka erakaevud. Alevi kasvades ehitati juurde nii uusi elumaju kui ka ühiskondlikke hooneid, näiteks 1927 luteriusu kirik, 1930. aastate lõpul rahvamaja. Paraku sai tihe puithoonestus asulale mitmete tulekahjude tõttu aastatel 1934 ja 1938 saatuslikuks – hävis mitmeid ärisid ja eluhooneid.
Laura oli kaupmeeste ja käsitööliste alevik, kus elas koos eri rahvusi – venelasi, lätlasi ja setusid. Elanike arv kasvas Lauras kasvas, kuid võrdlemisi visalt: 1923. aastal oli elanikke 276, 1934. aastal 385. 1922. aastal sai Laurast vallakeskus. Nagu alevikuski, oli ka selle ümbruskonnas elanikkond paljurahvuseline. Seal elas 1921. a 5120 venelast, 2502 lätlast ja 180 setut. 1920. aastatel asus sinna elama ka eestlastest ametnikke peredega.
Esimeste eestlastena kolisid 1868. aastal Laura kanti elama Abjast pärit mulkidest vennad Sarrid. Peeter Sarri ostis maad Laura mõisa, kus peale vana kõrtsi muid hooneid polnudki. Mõisasse kutsus ta tööjõudu – möldri, sepa ja teisi käsitöölisi – Eesti sisemaalt. Ajapikku kujunes mõisa ümber asula, pärast mõisamaade müüki panemist tekkinud asundus sulas kokku alevikuga.
1930. aastate lõpul olid Lauras kõik avalikkusele vajalik olemas: vallavalitsus, rahvamaja, apteek, jaoskonnaarst ja ambulatoorium, tuletõrje, ühispank, luteri ja õigeusu kirik ning algkool. 1920. aastatel tegutses seal ka ainus Petseri maakonnas asuv gümnaasium, Laura reaalgümnaasium, mis aga 1929. a majanduslike raskuste tõttu suleti.
Seltsielu oli üsna elav, tegutsesid kultuuri- ja haridusseltsid, mis lätlastel ja venelastel olid eraldi. 1935. aastal loodi ka eestlaste oma selts – Laura Eesti Hariduse Selts. Kohalikku ärielu edendamiseks oli loodud majandusühisus ja krediidiühisus. Piiriäärsele alevikule tõid raha ja küllap ka kuulsust kaks korda kuus peetavad laadad ja suuremad aastalaadad, kuhu kauplejaid saabus kaugemaltki, näiteks Võru- ja Tartumaalt. Alevikus oli tegutses käsitöölisi, oli mitu kauplust ja koguni kolm restorani.
Laura vald oli Petserimaal võrreldes muu ümbruskonnaga edukas majanduspiirkond. Edukateks talupidajateks olid lätlastest talupidajad, kes olid sinnakanti elama asunud 19. saj keskpaiku. Nad ostsid mõisnikelt odavat metsamaad ning rajasid sisuliselt põlislaande vaevarikka tööga ajapikku talud. Petserimaa põllumajandust käsitledes on ikka rõhutatud Laura valla ehk Eesti-Läti piiriala eeskujulikke talusid, mis ei olevat jäänud maha Eesti sisemaa omadest. 1935. aastal elas Petserimaal kokku 1382 lätlast.
Laura aleviku eestiaegsest ja tänapäevasest eluolust detailsema ülevaate saamiseks soovitame vaadata Elvi Nassari ettekannet Eesti Vabaõhumuuseumis teaduspäeval „Aeg ja asulad“, mis toimus 2. detsembril 2022.
Fotol on Laura aleviku peatänav 1937. aastal.
Foto Võrumaa Muuseum. VK F 1681 F