1864. aasta 1. detsembril alustas pastor Ernst Sokolovski (1833-1899) Vändra kirikumõisas kahe kurdi lapse õpetamist. See oli esimene erivajadustega laste kool Eestis. Kaks aastat hiljem, 1866. aastal ehitati Vändra alevikus kooli jaoks spetsiaalne ühele õpetajale ja 20 lapsele mõeldud hoone, millele tehti 1889. aastal omakorda juurdeehitus. See, olemasolevast koolimajast veidi eemal asunud kompleks on tänaseks lammutatud.
19. sajandi lõpuks kasvas kurtide õpilaste arv poolesajani ning asutust rahastav „Ehvata“ (Hefata) selts otsustas püstitada Vändrasse uue koolimaja. Hoone projekteeris Riias töötav Liivimaa Rüütelkonna arhitekt Otto Reinhold August von Sivers (1836-1909). Uue võimsa kahekordse koolimaja ehitas 1893. aastal Pärnu linna ehitusmeister Gustav Darmer ning see õnnistati 22. oktoobril 1893.
Maja alumise korruse keskpaigas oli suur söögi- ja turnimisetuba, kus tehti ka käsitööd. Sellest paremat kätt oli köök, vasakut kätt tütarlaste magamistuba ja selle kõrval koolipreili elutuba. Teisel korrusel oli paremal seitse ühesuurust klassituba, vasakut kätt direktori 4-toaline korter. Peagi jäi suur koolimaja ikkagi kitsaks ja 1904. aastal ehitati sellele omakorda juurde osalt ühe-, osalt kahekordne tiibehitis. Uues juurdeehituses paiknesid aspirantide eluruumid ning kingsepa-, raamatuköitmise- ja tisleritöö õppimise töökojad. Kogu kompleksi on hinnatud Baltimaade suurimaks puitehitiseks.
Kurtide kool paiknes hoones 1924. aastani, mil see viidi üle Porkunisse. Pärast seda asus hoonesse Vändra 6-klassiline algkool, selle parempoolne tiib eraldati aga haigemaja jaoks. Nõukogude ajal kasutati maja internaadina. 1980. aastate keskpaigast alates seisab hoone tühjana ja seda erakordset ehitist ähvardab hävimine.
Koostas ja pildistas Hanno Talving, Eesti Vabaõhumuuseumi teadur.