Eesti Vabaõhumuuseumi vanemteadur Heiki Pärdi rääkis 2. detsembril Eesti Vabaõhumuuseumis toimunud teaduspäeval “Aeg ja asulad” vanade aadressiraamatute põhjal Eesti alevike väljakujunemisest 19-20. sajandivahetusel.
Pärdi sõnul on vanad aadressiraamatud, mida on Eestimaa ja Liivimaa kubermangu kohta 19. sajandi lõpus ja 20. sajandi algul ilmunud mitmeid, suurepärased allikad meie alevite ajaloo kohta. Kõige põhjalikumad ja sisukamad on nende seas Riias välja antud teatmikud, mille koostajaiks olid A.W. Kröger ja Adolf Richter.
Laias laastus sisaldavad need kõik sarnase sisuga andmeid. Kõigepealt antakse lühem või pikem üldine ülevaade käsitletava asula kohta: millal tekkinud, kellele kuuluva maa peal asub, palju ja millised hooned seal asuvad, palju on elanikke jmt.
Seletatakse ka ära erinevate asulate erinevused – A. Richteri järgi sarnanes alev (Flecken) mingil määral linnaga, sel oli enamasti omavalitsus, harilikult ka rohkem sillutatud tänavaid ja muid linnaelule omaseid tunnuseid. Alevik (Hakelwerk) oli kuhugi mõisa lähedale, teede sõlmpunkti tekkinud asula, millel puudus omavalitsus ning kus väga napilt leidus linnatunnuseid. Liivimaal olevat tavaline, et alevik areneb aleviks ning sellest omakorda kujuneb linn.
Esitatakse andmeid ühendusteede ja -võimaluste kohta, seejärel tähtsamate riiklike ehk kroonuametite- ja ametnike kohta, loetletakse kohalikud võimu- ja ametimehed, asutused nagu kirikud, koolid, haigemajad, apteegid, vaestemajad jmt. Tutvustatakse ka vabaühendusi (seltsid, ühisused jmt) ja nende juhte. Nimeliselt, ehkki mitte alati, loetakse üles kohalikud kaupmehed, käsitöölised ja ettevõtjad.
Nende raamatute andmeil saame muuhulgas teada, et iga aastaga lisandus üha uusi kellaseppi ja fotograafe üha rohkemates alevites. Samas leidus toona alevites päris haruldasi ettevõtjaid: Suure-Jaanis, kus 1909 elas vaevalt 1000 inimest, oli ametis klaverihäälestaja, Otepääl tegutses 1893 lõõtspillimeister ja kaks raamatuköitjat ning 1899 T. Karuse orelitöökoda, Põltsamaal oli 1893 ametis koguni kaks habemeajajat (Barbier). Tapal oli 1913 avatud kaks kellapoodi ja siin oli ametis 4 kellasseppa ning kaks frisööri ehk juuksurit jne, jne.
A. Richteri 1913. aasta Eestimaa aadressiraamatus esitatakse nimekirjad alevite silmapaistvatest elanikest. Selgub, et valdav enamus „silmapaistvaist“ inimestest on kas riigiametnikud, kohaliku avaliku elu tegelased, kaupmehed või käsitöölised – ühesõnaga kohalik eliit ehk koorekiht.