1925. aastaks olid 1919. aasta Maaseadusega tükeldatud mõisamaad suuremas osas ära jagatud, maataotlejate hulk aga aina kasvas. Seepärast hakkas riik 1929. aastal suurejooneliselt riigi reservmaadelele (peamiselt sood ja niiskeid metsaalad) uusi asundusi rajama. Kuna tegemist oli seni veel harimata või sootuks harimiskõlbmatuks tunnistatud maadega, hakati rajatud asundusi nimetama uudismaa- ehk uudisasundusteks. Kümne aasta jooksul rajati paarsada väiksemat ja suuremat asundust. Suurimad uudismaa-asundused jäid Pärnu- ja Virumaale, aga ka Harjumaale, sest nendes maakondades olid veel suured asustamata metsamassiivid ja soomaad.
Lisaks tahtis riik Tartu rahuga saadud alade inimesi ümber asustada, nt Pihkva järve äärsete üleujutuste all kannatanud Petserimaa inimesi asustati Leetse asundusse Paldiski lähedal ja Keemu asundusse Matsalu lähedal. Loe ka uudismaade asundustest Läänemaal
1930ndatel aastatel oli riigi roll uudisasunduste rajamisel suurem ning riik panustas nii planeerimisse, kraavide ja teede rajamisse kui ka hoonete ehitamisse. Asunduste rajamisse kaasati ka töötud ja vangid.
Uudisasunduste rajamisega kerkisid esile mitmed Asunduskomisjoni tööle võetud arhitektid nagu Anton Soans, August Esop, Erika Nõva (Volberg), Johannes Ilmas ja Arnold Väli. Lisaks võeti palju eeskuju Saksamaa, Norra, Taani ja Soome kogemustest ning püüti välja töötada ka uutele oludele vastavaid lahendusi. Asundustesse rajatud talud paistsid sageli silma oma uuenduslike lahenduste poolest, nt majasisene käimla.
1930ndatel riiklik tugi uudisasunduste rajamiseks nõrgenes ning riik tegeles valdavalt maa-alade planeerimise ja ettevalmistamisega. Maa anti asunikele 30 aastaks tasuta kasutamiseks. Riigi suurtellimuste abiga sai ehitusmaterjale odavamalt soetada, kuid kruntide kändudest puhastamine, ettevalmistused, hoonete ehitus ning finantseerimine jäid asunike kanda. Elumaja ja lauda pidi aasta jooksul valmis ehitama. Tulekindluse tõttu eelistati kivimajade ehitamist, palkmaja ehitamiseks anti vähem laenu. Palju kasutati tsementkive ja enamus maju ehitati endiselt koosmajadena.
Samas ei suutnud soodesse ja metsadesse, kuhu varasemalt oli põhjusega ehitamist välditud, rajatud majapidamised end oodatud mahus ära majandada ning pered sattusid raskustesse. Sooheinamaadel tuli hein toorelt soost välja vedada ja järelkuivatada. Samuti tuli rinda pista öökülmade ja niiskusega. Vahel oli väga hea saak, aga vahel jälle kehv. Pidi olema oskuseid ja õnne.
Tingimused asundusmaade soetamiseks muutusid karmimaks. Eelistati suuremate kogemustega inimesi ja kokkuhoidvaid peresid. Lisaks pidi perel olema piisavalt omakapitali hoonete ehitamiseks. Samas oli uusasunike puhul enamasti tegemist inimestega, kellel polnud talupidamiskogemust või maad varem olnud ning kes olid ka rahaliselt haavatavamas olukorras. Asundusi hakati rajama ka olemasolevate külade juurde. Osaliselt ka selleks, et suurematesse taludesse, mis 1930ndate majanduskriisis enim kannatada said, oleks inimesi palgata. Samuti rajati asundusi suurematesse tööstuspiirkondadesse nt Ida-Virumaal, et varustada tööstusi töökätega.
Teise maailmasõja tõttu jäi enamikel uudisasunduste elanikel krundi soetamiseks ja majade ehitamiseks võetud laenud maksmata ning maad päriseks ostmata. Seetõttu oli Eesti Vabariigi taasiseseisvumise järel probleeme ka maade tagastamisega õigusjärgsetele omanikele.
Tekst on koostatud Eesti Vabaõhumuuseumis 26. augustil 2022 toimunud konverentsi „Elu uudismaadel. Uudismaa-asundused Eestis 1920-40“ ettekannete põhjal.
1938. aasta filmi “Elu uudismaadel” saab vaadata siit.
Fotol EFA.4.0.133779 Vangid metsatöödel Peressaare asunduses (või Leplaane asunduses Pärnumaal) 1938. aastal.
Veel lugemist ja fotosid asunduste rajamisest Eesti Filmiarhiivi fotonurgast.