Seoses peatselt algava uue kooliaastaga avaldame loo, mis viib meid tagasi 1930ndatesse aastatesse, mil paljud pered unistasid oma talukohast ning moodsast koolimajast. Uudisasunduste rajamisega püüti perede unistusi täita, kuid Nõukogude okupatsioon muutis need unistused varemeiks.
Peressaare koolimaja rajamise eellugu ulatub 1920ndate aastate lõppu. Maaseadusega riigistatud mõisate maad olid taotlejatele juba ära jagatud kuid soovijaid endiselt jagus. Uusi asundusi hakati rajama riigi soistele ja metsastele reservmaadele, mis olid seni aktiivsest maakasutusest kõrvale jäänud. Suurim asundusküla rajati Ida-Virumaale, Peressaarde, kuhu pidi tulema Eesti suurim 130 taluga asundusküla.
Teekond näidiskülast kummituskülaks
Peressaare asundusküla rajamist hakati planeerima 1932. aastal. Maaparandustöödega alustati 1933. aastal, ehitustegevusega 1935. aastal. Eraldati 103 krunti ja ehitati valmis 77 hoonet. Asunduse kasvades tekkis terav vajadus oma kooli järgi. Peressaare algkool alustas tööd 18. oktoobril 1937 asunduse meiereiks ja kuivatiks mõeldud hoones.
Põllutööministeeriumi Asundusameti arhitekt Erika Nõva projekteeritud koolimajale pandi nurgakivi 1937. aasta septembris ning sama aasta lõpuks sai see katuse alla. Sisetööd lõpetati järgmisel aastal ning koolimaja pühitseti 22. detsembril 1938. Tegemist oli sel ajal ühe suurima ja modernsema maapiirkonna koolihoonega, kus oli keskküte ja veevärk. Koolimaja ehitus läks maksma ca 70 000 krooni. 75% ehituskuludest kandis Põllutööministeeriumi Asundusamet, ülejäänud Tudulinna vallavalitsus.
Funktsionalistlikku L-kujulist kahekordset koolihoonet ilmestavad ümar trepiärkel ning kumbagi fassaadi kroonivad teise korruse ümaraknad. Ülejäänud aknad olid 3-, 6- ja 8-ruudulised. Hoone ühel tiival oli kelp- ja teisel viilkatus, mis oli kaetud betoonkividega. Põrandaid kattis kiviparkett ning trepid olid paekivist. 1938. aastal istutati koolihoone ette president Konstantin Pätsi ja sõjavägede ülemjuhataja Johan Laidoneri auks tammed.
Kool oli mõeldud kuuele klassile ja 120 lapsele. Õppetöö toimus liitklassidena hoone teisel korrusel asuvas kolmes klassiruumis ja saalis. Ilmselt oli hoonele ette nähtud ka juurdeehitus, mis jäi valmis ehitamata. Peressaare kool suleti 1964. aastal. Tippaegadel 170 lapse kooliaega ilmestanud koolimajas oli õppima jäänud vaid 7 last. Koos kooliga hääbus ka Peressaare küla, mis ei suutnud oma elanikke ära toita. Üheks põhjuseks oli ka see, et asunikud ei olnud jõudnud talusid Teise maailmasõja alguseks välja osta, mistõttu ei olnud neil ka midagi omada ega taasiseseisvudes tagasi küsida.
Pikalt tühjalt seisnud hoones kavatseti 2000. aastal avada narkomaanide rehabiliteerimiskeskus, kuid ümbruskonna rahva vastuseisu tõttu jäi see teostamata. Ajavahemikus 2007-2009 süüdati koolimaja põlema ja pärast seda seisab see varemetes. Peressaare külast on saanud metsade keskel asuv kummitusküla, mille endisaegsest hiilgust ja eeskujulikkust ilmestavad üksikud märgid aastaid tagasi püstitatud hoonetest.