fbpx
Tuuleveskid

Tuuleveskite ajaloost

Kõige kättesaadavam looduslik jõuallikas on läbi aegade olnud tuul. Esimeseks tuulejõudu kasutavaks leiutiseks oli puri, mille vanim kujutis on jäädvustatud 5000 aastat eKr Mesopotaamias. Tuult püüdvad purjed olid omakorda aluseks tuuleveskite leiutamisele. Tuulikute kodumaa on Pärsia, kus aastatest 500-900 pKr on teateid nende eelkäijatest. Need olid eelkõige vee pumpamiseks mõeldud vertikaalse telje ja väikeste purjedega karuselli meenutavad algelised mehhanismid. Pärsiast levisid tuulikud Araabia aladele ning sealt ristisõdijatega 12. sajandil Euroopasse. Siin neid täiustati ja võeti kasutusele horisontaalteljelised tuulde pööratavad veskid.

Esimene kirjalik teade tuuleveskist meie regioonis pärineb 1330. aastast Riiast. Tõenäoliselt jõudsid need samal sajandil ka Eesti aladele. Tuuleveskite ehitamise oskus jõudis siia sakslaste ja rannarootslaste vahendusel. Esimeste kaudu jõudsid tuulikud linnadesse ja mõisatesse, rannarootslaste kaudu meie läänerannikule ja saartele. Nende kahe erineva tee tõttu kujunes siin välja olukord, kus sisemaal oli tuuleveskite ehitamise õigus pikki sajandeid üksnes linnadel ja mõisatel. Saartel ja Lääne-Eesti rannikupiirkondades kehtis aga vabade rannarootslaste mõjul omapärane tavaõigus, mille järgi võis iga talu omada tuuleveskit, kuid seda mitte tulu teenimiseks, vaid üksnes oma tarbeks.

Tuuleveskitest vanem tüüp on terve kerega pööratavad pukktuulikud, mida eriti tihedalt oli Lääne-Eestis ja saartel. Nii oli näiteks 19. sajandi lõpul Hiiumaal ligi 500 tuulikut ehk iga kahe talupere peale üks veski, Saaremaal ligi 900 tuulikut jne. Lääne-Eesti on enamjaolt madal ja lausik, mistõttu otsiti veskite jaoks kõrgemaid ja tuultele avatud põndakuid ning künkaharju. Seepärast oli väga tavaline, et soodsale kohale ehitati lähestikku paljude talude veskid ning tekkisid pilkupüüdvad ja iseloomulikud tuulikute mäed.

Eesti pukktuulikutel esines märkimisväärseid piirkondlikke iseärasusi. Nii oli rannarootsi alade tuulikud reeglina ilma sammast toetava kivijalata, kuid Ruhnul ja kohati ka Hiiumaal asendas seda palkidest salv. Saare- ja Hiiumaa pukktuulikutele olid jällegi iseloomulikud kõrged kivist koonusekujulised jalad. Läänemaa lõuna- ja Pärnumaa põhjaosas, peamiselt Lihula, Mihkli ja Pärnu-Jaagupi kihelkonnas, olid aga levinud tavalistest pukktuulikutest märksa suuremad veskid, mille tuulde pööramiseks oli vaja juba vintsi abi.

Eestis säilinud pukktuulikutest vanim paikneb Saaremaal Lümanda kandis Atla küla Saksa-Pärdi talus ja selle osa detaile pärinevad 1701. aastast. Vanuselt teine pukktuulik pärineb 1748. aastast ning paiknes algselt Vormsi saarel, 19. sajandi lõpus Noarootsis Sutlepa külas, praegu aga Eesti Vabaõhumuuseumis.

Pukktuulikutest oluliselt suuremad ja tehnoloogiliselt arenenumad torn- ehk hollandi tüüpi tuuleveskid, millel pöördub ainult kiivritaoline pea koos tiibadega, võeti kasutusele Lääne-Euroopas 14.-15. sajandil ja jõudsid Eesti aladele tõenäoliselt mõni sajand hiljem. 18. sajandil on need siin juba laialt levinud.

Hollandi tuulikute ehitamine oli sajandeid eelkõige mõisate ja linnade monopol, kuigi enamasti olid need antud rendile eestlastest möldritele. Alles 1871. aastal kaotasid mõisad oma veskiõiguse, misjärel puhkes talurahva hulgas tõeline hollandi veskite ehitamise buum. 19. sajandi lõpus ja 20. sajandi algul kerkis neid üle maa sadu, eriti tihedalt Kesk-Eesti viljakasvatuspiirkondades. Kui mõisate hollandi tuulikud olid peamiselt kivihooned, siis talupoegade omad odavamad puitehitused. Taolised veskid jahvatasid tavaliselt kahe paari kividega, kuid on teateid isegi nelja paari kividega tuulikutest. Lisaks viljajahvatamisele kasutati hollandi veskeid ka laualõikamiseks, laastulöömiseks, villakraasimiseks jt mehhanismide käivitamiseks.

Ka hollandi veskite seas esines märkimisväärseid erisusi: ühelt poolt leidus miniatuurseid, teisalt võimsaid uhkete võlvitud kivist galeriidega, 6-tiivalisi, hoonete kohale ehitatud jm tüüpi tuuleveskeid.

Hollandi tüüpi tuuleveskite õitseaeg jäi küllaltki lühikeseks: alates 1920. aastatest hakkasid neid välja tõrjuma jõudsamad auru- ja mootorveskid. Siiski töötas 1938. aastal Eestis veel 500 tuulejõul töötavat veskit. Tänapäeval töötab Eestis turistide rõõmuks veel üks hollandi tüüpi veski: Seidla mõisa tuulik Järvamaal.

Hanno Talving, Eesti Vabaõhumuuseumi teadur

Jäta kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga