Miks ma kogun telliskive?

telliskivi

Kui tihti me mõtleme, et iga vana telliskivi taga on lugu? Eesti Vabaõhumuuseumi teadur-kuraator Elvi Nassar kirjutab, miks on telliskivid osa Eesti ehitusajaloost ning miks ta neid kogub ja pildistab.
Tõepoolest, miks koguda kaalukaid kive ajal, mil mu sookaaslaste seas on trendikas pista käekotti pisike kaitsev-jõustav kuu-, tiigri- või mõni muu poolvääriskivi? Mõnel on neid pisikesi, väidetavalt energeetiliselt laetud kivikesi igaks elujuhtumiks vaat et kümmekond.
Kuigi minu kivikogu hinge või keha kaitsvat tähendust ei evi (olgugi, et telliskiviga saab teatud tingimustel end ka kaitsta), siis rõõmustavad need erilised omaniku- või firmamärgiga (nn templiga) kivid mu meelt ja virgutavad uurijavaimu.
Huvi märgistatud telliste vastu sai alguse 2004. aasta suvel, kui toimus Eesti Kunstiakadeemia ekspeditsioon Setumaale. Ühildasin ekspeditsiooni muuseumi välitöödega ja nõustasin vajadusel tudengeid ja uurimisrühma juhti Kadri Viirest setu arhitektuuri ja pärimuse teemadel. Sõitsime külades ringi, küsitlesime, kuulasime, jäädvustasime kuuldut-nähtut sõnas, pildis ja läbi kaamerasilma. Minu huviks olid ennekõike taluelamud ja -õued. Vedernika külas püüdis mu pilku kivi talu kõrvalhoone tellisseinal, kus selgesti loetav märgis: „A. Feodorov“. Nimi kivil, miks küll? Ja kes on küll see Feodorov? Ehk talu omanik?
Vastuse andsid arhiiviuuringud. Aleksander Feodorov oli esimese vabariigi ajal Võru- ja Setumaa piiril aurujõul telliseid valmistav Petseri venelane. Nagu uurimistest selgus, leidus Piusa jõe äärsetel savimaadel teisigi savi- ja tellisetööstusi.
Vanasti oli igal vähegi suuremal mõisal oma ehitusmaterjalide tööstus – telliselööv või -tööstus (Ziegelei) ja/või lubjapõletus- ning tõrvaahjud. Müügiks toodetud tellised, iseäranis eksportkivid, ka märgistati. Kuulsaimad ongi ehk Palmse mõisa tellised, tähisega PALMS. Märgisega tellisepilte Eestist saab näha kataloogist, Venemaa eriliste tellistega saab tutvuda Smirnovi kataloogi vahendusel. Templiga märgistatud telliseid võib leida kogu maailmast.
Kus võiksid Sina näha märgistatud telliskive? Vastus on lihtne – uuri hoolikalt majade tellisseinu! Tähelepanelikul vaatlusel võib märgistatud kive leida pea igast suurema linna tellistest elumaja või kunagise tööstushoone seinalt. Näiteks Tartus leiab toredate Vanaaseme märkidega kive Tiigi tänava kunagise jahuveski seinal. Ilmatsalu mõisas toodetud märgisega kive (ILMAZAHL) kasutati ülikoolilinnas aga Liivi tn 2 asuval endises ajalooarhiivi hoones. Maakohtades võib leida märgistatud kive müürituna mõisahoonete või kirikute seina. Tegelikult on templiga telliskive ehitistes rohkemgi, aga kuna tähis löödi kivi laiemale küljele, jäävad need müüritises varjule, tulles esile alles tellismüüri lagunemisel või hoone lammutamisel. Samuti võib leida märgistatud šamottkive ehk tulekindlaid kunstkive lagunenud küttekolletest.
Minu kogusse on telliskive jõudnud lammutatud hoonete asukohtadest, lagunenud müüridest ja koguni mererannast. Kokku on neid üle paarikümne. Ühine huvi viis mind kokku keraamiku ja telliste uurija Eero Kotliga, kellega vahetame teadmisi ja (kogumis)kogemusi. Lõuna-Eesti juurtega inimestena hakkasime endid kutsuma kirbidsä-sõpradeks (kirbits – vene laensõna setodel). Nüüd tean, et selliseid kogujaid-kirbidsäsõpru on teisigi – Tallinnast Hiiumaa ja Narvani. Koos oleme avastanud uusi märke, viimati identifitseerisime Läänemaalt Piirsalu mõisas valmistatud tellise.
Iga majaomanik otsustab ise, kas hoone või küttekolde remondi või ümberehituse käigus leitud vanad tellised või koldekivid säilitatakse või leiavad need koha ehitusprahis. Mina soovitan siiski paar märgistatud savikivi alles jätta. Need on kõnekad artefaktid, moodustades tükikese meie ehitus- ja tööstusajaloost. Telliskivid, eriti templiga tellised, on väärtuslikud ajalooallikad. Eesti Vabaõhumuuseum võtaks need meelsasti oma kogusse (kirjuta leiust elvi@evm.ee).

Lugemissoovitus: E. Nassar. Ehitusmaterjalide tööstustest Petserimaal 1920.-1930. aastatel. – Setumaa kogumik 5. Tallinn-Värska 2012, lk 144-218.