Avalikkude algkoolide hoonete ehitamise määrus, mis hakkas maksma 1931. aastal ning uuendatud kujul 1933. aastal, kehtestas koolimajade ehitusele detailsed nõuded, mis tänapäevases kontekstis mõjuvad üllatavalt.
1930ndatel aastatel hakati nii koolimajade kui ka teiste ühiskondlike hoonete ehitamisel järjekindlalt propageerima tulekindlate materjalide kasutamist. Enamjaolt kasutati ehituseks tsementkive, mis viimistleti krohvi ja valge lubivärviga. Suureks eeskujuks olid riigi eestvedamisel uudisasundustesse ehitatavad hooned. Koolimaju võis ehitada puust vaid siis, kui ehitamiseks vajalikud tulekindlad materjalid kohapeal puudusid, nende juurdevedu oli halbade teeolude tõttu või muul põhjusel võimatu või kui ehitaja ei suutnud kanda tulekindlast materjalidest ehitamise kulusid.
Koolimaju ei tohtinud ehitada kohtadesse, kus lapsed eitavate elunähtustega kergesti kokku võivad puutuda: nendeks olid vaimuhaigete varjupaigad, haigemajad, vangimajad, turuplatsid ja muud mürarikkad kohad. Samuti pidid koolimajad olema eemal vabrikutest ja teistest tööstusasutistest, mis rikuvad õhku, rüvetavad maapinda ja tekitavad müra, ning eemal soodest, rabadest ja lahtistest roiskveekanalitest. Ometi ehitati mitmed uued ja oma aja kohta moodsad koolimajad metsastesse ja soistele aladele rajatud uudisasundustesse, kus kõige sobivamad krundid valiti just koolimajadele: hoone asupaik pidi olema kuiv, võimalikult kõrgem oma ümbruskonnast.
Keelatud lombid
Kaitseks karedate tuulte ja teetolmu vastu, tuli kooliaedadesse istutada puid ja põõsaid tingimusel, et suureks kasvanud puud ei takistaks valguse juurdepääsu majja. Mänguplats, mis pidi olema vähemalt 100 m2 iga klassikomplekti kohta, soovitati rajada koolimaja lõunapoolsele küljele. Koolimaja lähem ümbrus (õu, mänguplats, aed) pidi olema piiratud aiaga, mida aga ei tohtinud teha okastraadist. Kindlasti ei tohtinud sademete vesi kooliõuel ega mänguplatsil peatuma jääda.
Klassitubade aknad ei tohtinud jääda põhja suunda, samas pidid kõik kooli- ja elamisruumid olema valgustatud otseselt akende kaudu. Põhja poole võis asetada vaid need ruumid, millistes viibitakse lühemat aega, nagu koridorid, riietehoiuruumid, käsitööklass, raamatukoguruumid, trepikojad, kabinetid, köögid, söögitoad ja muud kõrvalruumid.
Kõige suurematel sh 5-6 klassikomplektiga algkoolidel pidid olema järgmised ruumid:
I) klassiruumid, vastavalt kavatsetavale klassikomplektide arvule;
2) käsitööklass;
3) rekreatsiooniruum või koridor;
4) ruum võimlemiseks;
5) õpetajatetuba, mis on ühtlasi ka õppevahendite ja raamatukogu ruumiks ning kantseleiks;
6) kooliteenija korter, mille kööki õpilased võivad kasutada toidu valmistamisel ja einetamisel;
7) klosetid, eraldi poeglastele ja tütarlastele;
8) riietehoiuruum või selle puudumisel varnad rekreatsiooniruumi seintel;
9) õpetajate korterid tarviduse järgi.
Internaatidega algkoolides haigete isoleerimisruum põrandapinnaga vähemalt 5 m2.
Korraliku õhuvahetuse seadega võimlemisruum pidi olema sellise asetusega, mille korral muusika ja lauluhelid ning võimlemismüra ei kostaks eksitavalt võimlemisruumist klassiruumi.
Klassides, mis pidid mahutama 40 õpilast, pidi iga õpilase kohta olema 1-1,2m2 põrandapinda ja 3-4m3 õhuruumi. Ruumi kõrgus pidi olema vähemalt 3m, laius 5-7m ja pikkus kuni 9m. Igalt kohalt klassis pidi läbi akna paistma taevas.
Keelatud asfalt
Klasside, eluruumide, kantselei, ühiselu- ja võimlemisruumide põrandaid ei lubatud katta kiviga, tsemendiga ega asfaldiga. Põrandad pidid olema soojad ning ilma pragudeta ning tehtud puust, ksüloliidist või muust sarnasest materjalist. Riietehoiuruumi, vestibüüli, koridoride, trepikodade, ja sahvrite põrandaid soovitati katta kivi, tsemendi, ksüloliidi ja sarnaste katetega. Klosettide ja pesemisruumide põrandad pidid olema mittemädanevast materjalist.
Internaatidega koolides pidid olema eraldi magamistoad poeglastele ja tütarlastele eraldi asetatud pesemise võimaluste ja klosettidega, mis pidid õpilastele ka öösel kättesaadavad olema.
Kahe- ja kolmetoalistel (vähemalt 40-50m2) õpetajate korteritel pidid olema omaette sissekäigud, ühetoalised õpetajate korterid (vähemalt 25m2), mis määratud vallalistele õpetajaile, võisid olla kättesaadavad kooli koridoride ja treppide kaudu.
Küttekehad, mis ei tohtinud olla malmist ega kantavad, pidid võimaldama normaalkütmise temperatuuriks inimese kõrguses +18C.
Iga kooli juures, kus veevärk puudus, pidi olema tervishoiunõuetele vastav kaev, mis pidi olema eemal klosettidest ja teistest mustuseallikatest ja ehitatud nii, et sinna vesi voolaks ainult sügavamatest maakihtidest.
Samuti pidid igal koolil olema kuiv kütteainete panipaik ja pesuköök, mille maa-algkoolides võis ühendada saunaga. Maa-algkoolidel, kus oli kasutada koolitalu, pidid olema loomalaut-hobusetall, kuur veo- ning tööriistade ja loomatoidu mahutamiseks ning ait ja kelder juurviljade hoidmiseks.