Mulle on alati meeldinud fotosid vaadata ja uurida. Õnneks on läinud nii, et olen saanud vabaõhumuuseumis aastaid tegeleda foto- ja negatiivikoguga. See kogu on kujunenud koos muuseumi rajamise ja kasvamisega ning on valdavalt taluarhitektuuri-keskne. Meil on hulgaliselt materjali, mis on kogunenud muuseumi eksponaathoonete otsimiseks tehtud välitöödel. Ka leiab siit muuseumi jaoks välja valitud hoonete lahtivõtmise ja taaspüstitamise jäädvustusi, kõikvõimalikke ehituskonstruktsioonide detailvaateid ja muudki.
Hästi põnevad on pildid muuseumi välitöödest 1950.–1960. aastatel. Suur osa varasematest pildistustest pärineb arhitekt Karl Tihaselt*, kes alustas Eestis taluarhitektuuri uurimisega 1949. aastal, märtsiküüditamise järgsel suvel. Sestpeale toimunud kuulsatesse Tihase-ekspeditsionidesse kaasati tudengeid, etnograafe ja arhitekte.
Kui 1957. aastal jõuti Eesti Vabaõhumuuseumi loomiseni, järgnes intensiivne ekspositsiooni rajamise ja ehitamise aeg. Ületoomiseks sobivate hoonete otsinguil kammiti kavakindlalt läbi maapiirkondi üle Eesti. Jäädvustati taluõuesid, rehemaju, aitasid, lautu ja hobusetalle, sepikodasid, keldreid ja muud. Tollastel ülesvõtetel näeme ka päris hästi säilinud külakõrtse, kooli- ja vallamaju, magasiaitu, moonamaju. Neilt vaatab vastu omaaegne külamaastik talude ja tuulikutega, ohtrate kivi- või roigasaedadega ääristatud külateede ja karjamaadega. Aidad on vanavara täis, põlised talumehetarkused ikka meeles. Kui palju näeb veel õlgkatuseid, kõrge kooguga vinnkaevusid, ülesronivate humalaväätidega tapuaedu, vanatüübilist tarastust! See on tohutult võluv, kuid praeguseks juba kadunud maailm.
Mõistagi peegeldavad need fotod vaid üht osa toonasest elust, sest keskenduti kitsamalt vaid 19. sajandist pärit taluarhitektuurile ja tarbevarale. Sellegipoolest peegelduvad just eriti 1950. aastate hoone- ja esemepildistuste taustal ka sõjajärgsed kasinad olud. Vaesus, mis muserdas inimesi ning, kui just ei lagundanud, siis konserveeris rahvapäraste ehitiste algse ilme. Kahjuks polnud muuseumi algusaastatel üldjuhul kombeks arvele võtta fotosid, kus ka mõni inimene peal. Seda huvitavamad need vähesed ülesvõtted on. Kui võtta aega ja neid pilte uurida, tulevad pähe kõiksugused mõtted. Kuskil nende vanade taluhoonete ja inimeste taustal ehitati uut kolhoosikorda… Kuidas puudutas neid peresid küüditamine, rängad põllutöömaksud, punavoorid, töö kolhoosilaudas või -põllul? Kuidas elati ja oldi?
Varsti kõik muutus – kolhoosikorra edenedes 1960. aastatel hakkasid paljud külad tasapisi hääbuma, nooremaid tõmbas majandikeskustesse ja linnadesse ning talud kippusid tühjaks jääma. 1970. aastate ulatuslik maaparandus pühkis maastikult endisaegse talupidamise jäljed – lükati kokku vanad kiviaiad, taluasemed ja õunaaiad, ühismajandite hiigelkõlvikute alla kadusid talude põllud, heina- ja karjamaad. Maainimeste jõukuse kasvades hakati ehitama moodsaid elumaju ning säilinud rahvapäraseid taluhooneid ajakohastama – õlg- ja laastukatuste asemele tuli eterniit, rehetubadest kadusid reheahjud ja parred, vahetati aknaid, tapetseeriti tubasid, tehti juurdeehitusi, lammutati tarbetuks muutunud kõrvalhooneid. Kogu senine külapilt muutus jäädavalt.
Õnneks on varasemast perioodist palju siiski fotode abil talletatud. Küllap tajusid oma rolli kaduva jäädvustamisel ka toonased välitöödel käijad.
Fotoloos on kasutatud 1950. aastate Karl Tihase pildistusi Eesti Vabaõhumuuseumi kogust.
Nüüd on maaehituspärand taas au sees. Vana maamaja osatakse märgata ja väärtustada, taastatakse ja kohendatakse endisaegseid taluelamuid ja õuehooneid. Kõige selle juures pakuvad põnevat ainest ka vanad ülesvõtted, mida süvenenult uurida – on ju huvitav teada saada, milline on olnud kodumaja aastatetagune väljanägemine ning kes on seal kunagi toimetanud. Kõigepealt tasub üle vaadata oma kodus leiduv või küsida vanu fotosid kohalike külaelanike käest. Kuid kindlasti tasub uurida ka Eesti Vabaõhumuuseumi kogudes olevaid välitööde fotosid-negatiive, mis on kättesaadavad Eesti muuseumide veebivärava kaudu aadressil www.muis.ee.
Üldiselt polnud varasemalt (ja ega pole vist enamasti praegugi) tavaks oma kodust n-ö puhaste arhitektuurifotode tegemine, hoone erinevate vaadete ülespildistamine. Pigem leiab väärtuslikku teavet kõikvõimalikelt muudelt argielu pildistustelt või perekondlike sündmuste jäädvustustelt. Nii võib huvitavat infot leida näiteks pulma- ja matusepiltidelt. Ka kõige tavalisemad perepildid või argitoimingute ülesvõtted tasub süvenenult üle vaadata. On täitsa üllatav, kui palju need võivad kõneleda! Lisaks ehitust puudutavale võib vanasse fotosse süüvides palju teada saada ka omaaegse õuekujunduse, rõiva- ja soengumoe, toasisustuse, tähtpäevakommete ja –tavade ning inimsuhetegi kohta.
Niisiis tasub praegu, mil viibitakse rohkem kodus, leida aega vanade fotode uurimiseks. Ka kehva kvaliteediga hägune ülesvõte võib osutuda äärmiselt teaberohkeks. Ja veel, kui juba fotodesse süüvida, tasuks nende tagaküljele võimalusel märkida ka pildistamise aeg, koht ja pildil kujutatud inimesed. Nii elavad mälestused kauem.
MARET TAMJÄRV (Eesti Vabaõhumuuseumi teadussekretär)
*Siberis väljarännanute peres sündinud Karl Tihase (1914–2005) naases Eestisse 1948. aastal. Tallinna Tehnikaülikoolis töötades pühendus ta eesti taluarhitektuuri uurimisele jäägitu kirega. Tihasel on märkimisväärne roll Eesti Vabaõhumuuseumi rajamisel. Ka suur osa tema elutööst on hoiul vabaõhumuuseumis: üle 4000 foto ja negatiivi, ligi 500 skitsi, 26 akvarelli. Eraldi rõhutamist väärib asjaolu, et 19 muuseumisse toodud ehitist on leitud Karl Tihase juhitud välitööde jooksul.
Paar fotot ka Mareti maamajast:
1967. aastast pärit pulmapiltidelt on näha rehemaja õlgkatus, mida on osaliselt hakatud eterniidi vastu välja vahetama. Tervikuna sai maja eterniitkatte 1970. aastate alguses. Paekivist laotud korstna otsa viidud „kure“ pidi peigmees sealt alla tooma. Praeguseks lagunenud korstna võiks taastada vana väliskuju eeskujuks võttes.