Üks Eesti kuulsamaid kaeve on olnud Muhu Igaküla suurkaev ehk muhu keeles suurkao. Selle suurejoonelise veevõtukoha tõi avalikkuse ette tuntud päevapiltnik Johannes Pääsuke aastal 1913.

Vesi oli, on ja leeb inimese jaoks sama tähtis kui õhk. Vesi peab olema pidevalt saadaval, aga alati ja igal pool see nii ei ole. Eriti keeruline ja palju vaeva nõudev on puhta vee saamine. Paiksete põlluharijate ja linnade jaoks pole selleks sageli olnud muid võimalusi, kui teha kaevud.

Arheoloogiaandmeil on Eestis kaevusid rajatud juba muinasajal. Kaevude rajamine oli üpris raske ja aeganõudev töö. Loodusoludest sõltuvalt võis põhjavesi kohati paikneda väga sügaval paekihtide all. Sellistes kohtades käis kaevuehitamine ühele perele üle jõu. Valjala linnusekaevu salved olid laotud paekivist, Tallinnast raekoja platsilt leitud kaevul olid need  maakivist, aga Lõhavere linnuses olid kaevu salved ehitatud ümarpalkidest.

Need vanad sumbkülad, mis paiknevad rohkem kui ühe kilomeetri kaugusel jõest või ojast, on valdavalt koondunud suure külakaevu ümber. Nõnda oli vesi kõigile küla peredele võimalikult lähedalt kättesaadav. Kõige rohkem  külakaeve on olnud Muhu ja Saaremaa külades.

Ajapikku muutus kaevude rajamine lihtsamaks ning üha rohkem hakkasid neid endale tegema ka talud. Suured küla ühiskaevud jäid ajapikku unustusse. Nõnda on see olnud ka Igaküla põlise suurkaoga.

Nagu taluarhitektuuri puhul enamasti, ei ole Igaküla kaevu ehitamisaja kohta täpseid andmeid. Kuna tegemist on ühe suure ja põlise Muhu külaga, on põhjust arvata, et ka kaev, mille veeta külarahvas elada ei saanud, pole uus. Täiesti kindlalt aga asus see külakaev oma praeguses asukohas juba 1799, mil seda on kujutatud tollasel maakaardil.

Enne esimest ilmasõda oli suurkaev Igaküla peredele veel täitsa asendamatu veevõtukoht nagu tunnistab Pääsukese piltki. Paarkümmend aastat hiljem tundub see olevat jäänud igapäisest kasutusest kõrvale. Seda kinnitab fotograaf Konstantin Kalamehe 1931. aastal tehtud pilt. Näeme, et kaevu koogust on järele jäänud napp kolmandik, mis tähendab, et vett selle abil enam võtta ei saanud.

Tagatipuks aeti kaev pärast Teist maailmasõda kive ja prahti täis, põhjuseks teatakse olevat poiste ”ulakus lõhkekehade katsetamisel”. Kõige selle tagajärjel lagunes ka kaevu ainulaadselt suurejooneline puust veevõtutarind.

Uuesti ilmus Igaküla suurkao avalikkuse huviringi koos Muhu talude rajamisega Eesti Vabaõhumuuseumis. Siis tekkis ka mõte ehitada see ainulaadne külakaev taas üles siin, Rocca al Mares. Kultuuriloolisest seisukohast on suurepärane, et tänu ühe kange Igaküla eide vastuseisule jäid vana kaevu kivirakked oma koha peale alles. Muuseumis tehti aga raketest koopia.

1985 tegi muuseumi arhitekt Jüri Irik kaevu puittarindist joonised, kasutades allikana J. Pääsukese tuntud fotot, sest ega muud võtta polnudki. EVMi kauaaegne kavatsus uhke külakaev valmis ehitada sai uue hoo aastal 2023, kui firmas Ekspertiis ja Projekt OÜ koostati J. Iriku jooniste põhjal kaevu taasehitamise projekt. Nüüd, 2024. aasta mais, ehitasid muuseumi ehitusrestauraatorite juht Joosep Metslang koos Martin Raadiga kaevutarindi selle järgi lõpuks ka valmis. Aukartustäratavate mõõtmetega kaevuehitis on pilkupüüdev, sest selle tugihark (muhu kao ark) on üle 11 meetri kõrge, vinna (muhu kao roog) pikkus üle 25 meetri ning kook üle 15 meetri. Suurkao on vabaõhumuuseumis püstitatud Muhu, Saaremaa ja Hiiumaa talude vahelisele alale.

Kirjutanud EVMi vanemteadur Heiki Pärdi

Loo kirjutamisel kasutatud materjale:

Eesti Rahvusarhiiv: EAA.2072.3.366

Ago Rullingo. Muhumaa. Loodus. Aeg. Inimene. Tallinn 2001

Karl Tihase. Eesti talurahvaarhitektuur, Tallinn 2007

Gea Troska. Eesti külad XIX sajandil. Tallinn 1987