Tõenäoliselt on enamik meist näinud, kuidas sarikate alla jõudnud hoonet ehib okstest pärg. Küllap ollakse ka kursis, et pärja on sinna püstitanud maja ehitajad, kes ootavad peremehelt või töö tellijalt selle alla toomist ning korralike sarikaliikude korraldamist. Komme on meie ühiskonnas väga levinud ja selle kohta võib kirjanduses leida palju viiteid.

Näiteks rääkis RKAS kommunikatsiooni- ja turundusjuht Madis Idnurm 2013. aastal Viljandi gümnaasiumi uue maja ehitusel „Sakala“ ajakirjanikule:

“Eestis on vana traditsioon, et kui majal saavad sarikad püsti või on saavutanud maksimaalse kõrguse, viivad ehitajad katusele pärja. Omanik peab siis pärja alla tooma ja töömeestele tugevat toitu pakkuma. See toob rahvapärimuse järgi õnne ja loob head suhted majavaimuga. Kui aga omanik pärga ei märka ja sarikaliiku ei tee, viiakse katusele peagi vana luud või püksid.”

Geoloog Arvi Liiva avaldas 2016. aastal meie esivanemate pühale hiiepuule tammele pühendatud artikli, kus muu hulgas seisab:

„Veel tänapäevani on ehitustel säilinud tava, et kui maja sarikad püsti said, siis tänati jumalat ja esimesele sarikale riputati tammepärg ja pihlakaoks. Tammepärg pidi majale andma kestvust ja tugevust, pihlakaoks aga ajama pahad vaimud majast eemale. Peremees pidi aga nüüd ehitusmeestele tegema sarikaliigud. Kui ta seda ei teinud, võeti pärg ja pihlaoks maha ning asemele pandi vana luuakonts ja seaküna. Tööle enne ei hakatud, kui peremees oma kohustuse oli täitnud ehk vabandanud end sellega, et oli rahapuudus. Siis jäid liigud võlgu, mis tulid esimesel võimalusel tasa teha, sest oli ju võlg võõra oma.”

Eelpooltoodud katketest võib jääda mulje, et tegu on Eestile ainuomase ja siinmail põlise traditsiooniga. Asja lähemalt uurides selgub, et see pole paraku sugugi nõnda.

Esmalt tuleb tõdeda, et sarikapärja püstitamise komme on üsna laialdaselt levinud ja seda eelkõige Saksamaal ning saksa kultuuriga tihedamalt kokku puutunud aladel Kesk-Euroopas. Sakslased korraldavad hoone sarikate alla jõudmisel spetsiaalsed pidustused, mida kutsutakse Richtfest. Hoonele on heisatud kaunistatud pärg, kroon või puu, mida nimetatakse vastavalt Richtkranz, Richtkrone ja Richtbaum.

Pidustustel võivad ametis olla spetsiaalsed ametimehed, sarikasse lüüakse viimane nael, hea õnne kindlustamiseks purustatakse joogiklaas, lauldakse ja loetakse päevakohaseid värsse. Sarnane kombestik on tuntud nimede Topping out või Topping off all ka Inglismaal, kust see on jõudnud emigrantide kaudu USA-sse, Austraaliasse ja mujale ingliskeelsesse maailma.

On võimatu öelda, kus on sellise kombestiku algkodu. Sakslased peavad seda muidugi puhtalt oma traditsiooniks, mille kohta olevat teateid juba 14. sajandist. Osa uurijaid seostavad seda Muinas-Skandinaavia uskumustega, kus sarikapärja või -puuga püüti lepitada majavaime. Rootsis, Taanis ja Norras on taoline tähistamine loomulikult vastavalt nimede Taklagsfest, Rejsegilde ja Kranselag vägagi elujõuline.

Kombe tekkimist on püütud seletada ka sellega, et kui maja viilule kinnitatud kuuselt langevad okkad, näitas see, et sarikapuud on samuti piisavalt kuivada saanud.

Kindel saab olla selles, et Eestisse on sarikapärja traditsioon jõudnud saksa kultuuriruumi kaudu. Vanima märke Eesti ajakirjanduses, kus on mainitud sarikapidustuste ehk Richtfest toimimist, õnnestus siinkirjutajal leida saksakeelsest lehest „Pernausches Wochenblatt“ 18. detsember 1854, kus on juttu Riia Suurgildi hoone ehitamisest. Väljendit sarikapärg, täpsemalt Richtkrone, kasutab esmakordselt „Revalsche Zeitung“ 23. mail 1870 seoses Tartu Saksa Käsitööliste Seltsi teatrimaja ehitamisega.

Samad eestikeelsed mõisted ilmuvad meie ajakirjandusse eranditult alles Eesti Vabariigi ajal. Sellest võib järeldada, et sarikapärja püstitamise komme juurdus eestlaste hulgas laiemalt kõigest sadakond aastat tagasi.

1930. aastatel muutus sarikapärg uusehitustel aina sagedasemaks ning populaarsust võitis selle kombineerimine rahvuslipuga. Ajaleht „Tallinna Post“ kirjutab 12. juulil 1931:

„Aga ka linnas lehvib vahest erakorralisel juhusel lipp. Kui ehitatakse uus maja ja sellele saavad peale sarikad. Siis pannakse sarikate otsa lipp rohelise pärjaga all. See on tähiseks, et töölised lähevad varem õhtule ja peremees peab tooma viina. Nii on traditsioon. On viin toodud, tuuakse ka lipp alla. Ja kuigi lehviv lipp näib nii uhkena valmiva maja sarikate otsas, ei lase majaperemees, kellele tehakse ehitus, seda seal kaua lõkendada. On peremees rikas, siis põimitakse pärga ka tähed, nagu Strandmanni maja sarikatel oli, kus lipp ja pärg kaunis kaua uhkeldasid… Otsekohesemad on ehitustöölised Kuressaares. Seal ei panda lehvima sarikatele lipp, vaid asetatakse püsti vana luud. Muidugi ei lase siis värske maja liigud endi järele kaua oodata.“

Lisaks lipule võis sarikapärjal olla ka muid sümboleid. Sageli olid nendeks mõned ehitustööriistad nagu kirved-saed.

Samas Vanemuise teatrimaja juurdeehitusel 1938 näeme, et pärg on ehitud kandlega ning 1941. aasta hilissügisel Tartus taastatavat endist Kaitseliidu maja kaunistab haakrist!

Sarikapärja traditsioon ei kadunud ka nõukogude ajal, kuigi kombestikuga kaasnev alkoholi tarvitamine sai ajakirjanduses omajagu nahutada. Nii leiab Jõgeva rajooni häälekandjas „Kolhoosnik“ 5. juunil 1958 värvika kirjelduse Stalini-nimelise kolhoosi Mõisamaa karjalauda ehitusel peetud sarikaliikudest:

„Möödunud laupäevaks oli Jõgeva KEK-i brigaad ajanud asja niikaugele, et sarikad said püsti, toredad sarikad. Esimese brigaadi brigadiri, ühtlasi ka kolhoosi partei algorganisatsiooni sekretäri A. Kallo arvates tuli see päev jäädvustada ühismajandi ajalukku, et annaks mäletada kohe kõigile. Et aga asjas tunti vähe mõnu olevat, kui ehitajate keeled niisama kuivalt kurgulakke naksuvad nagu nahktallad vastu pinsolit, siis tuli veel üks rehnut.

Keegi meestest ütles, et Lepiku Liisut pole enam tükil ajal näha olnud. Tema võiks aidata… Jah, metsakohin on kevadeti hirmus ilus, arvas teine. Küll siis viiks pärjagi sarikatele, lubati. /–/ Klaasid kõlasid kokku. Pidu oli alanud. Aga kes viib pärja katusele, küsis äkki keegi uudishimulik. Nüüd ajas Soomre end püsti ja ütles, et tema olevat see mehepoeg, kes selle mehetüki kõige mehisemalt ära teeb. Ent oh Liisu, Liisuke, kui petlik sa oled! Soomre läks üles. Ent korraga, jõudmata orbiidile nagu ookeanitagune sputnik, kukkus tagasi emakese maa poole. Komöödiast ähvardas kujuneda draama. Juuresolijad märkasid siiski kutsuda abi Jõgeva haiglast, kust kihutas kohale kiirabiauto ning toimetas kannatanu ära. Ent oh Liisu, Liisu! Sa võid mehel põrutada hinge välja, aga ise jääd alles. Haiglas korraldas Soomre skandaali – märatses, tagus jalaga arsti, rikkus kogu raviasutuse öörahu. Seepärast oligi valvearst sunnitud patsiendi edasi andma miilitsatöötajate hoolitsevatesse kätesse, kes pärast konsultatsiooni rahvakohtunikuga otsustasid jätta Soomre endi juurde seitsmeks ööpäevaks kinnisele ravile.“

Kokkuvõttes võib tõdeda, et sarikapärja püstitamine ja sel puhul peo pidamine on laialdane ja elav traditsioon. Eri maade kombestikus võib leida küll teatud erinevusi, kuid samas ka suurt ühisosa.

Koostanud: Hanno Talving