Heiki Pärdi näitus „Alevi unistus – saada linnaks“ alustab oma teekonda Eestimaa erinevais paigus Väike-Maarja muuseumist. Näituse avamine koos Heiki Pärdi loenguga toimub 13. mail kell 15.00.
Näituse autor etnograaf ja vabaõhumuuseumi vanemteadur Heiki Pärdi on jäädvustanud ja uurinud Eesti arhitektuuripärleid juba aastakümneid. Näitus on inspireeritud alates 2016. aastast ajakirjas „Pööning“ ilmunud artiklisarjast „Alevite pärlid“.
Näitus annab läbilõike erinevatel ajajärkudel kogukonnale olulistest hoonetüüpidest ja laiemalt kujundatud avalikust ruumist kuni tänapäevani. Suur osa neist hoonetest, ka nõukogude perioodist pärinevatest on nüüdseks tunnistatud ehitismälestisteks. Samas on ka ülejäänud silmapaistvad oma ajastut iseloomustavad maamärgid.

Alevite ajaloost
Aleveid on Eestis väikelinnadest raske eristada, nende unistus oli saada linnaks. Aja jooksul ongi enamus Eesti aleveid saanud linnaõigused. Minevikus erinesid alevid küladest majandustegevuse poolest: küla elas põllumajandusest, alevid aga väikeettevõtlusest ja kauplemisest. Elulaadilt kõikus alevirahvas aga maa ja linna vahepeal maad harides ja loomi pidades.
Eestis oli aleveid juba keskajal, aga need hävisid 16. sajandi lõpus Liivi sõjas. Uuesti hakkas neid tekkima 18. sajandil, esimestena Räpina ja Põltsamaa, 19. sajandi algul lisandusid Kärdla ja Sindi, hiljem Kunda. Arvukalt tekkis uusi aleveid 19. sajandi teisel poolel vaba turumajanduse tuules, suur osa kihelkonnakirikute ümber. Ambla, Hageri, Jõhvi, Keila, Koeru, Märjamaa, Narva-Jõesuu, Rapla, Vasknarva ja Väike-Maarja Põhja-Eestis ning Hauka (Antsla), Kilingi-Nõmme, Nuustaku (Otepää), Suure-Jaani, Võõpsu ja Vändra Lõuna-Eestis. Teine alevite teket soodustanud tegur oli raudtee, mille äärde tekkisid Tapa, Aegviidu, Tamsalu, Jõgeva, Elva, Mõisaküla.
Omavalitsuse said alevid Eesti Vabariigi ajal, enne allusid nad kohalikule vallale. Eesti alevite õitseaeg oli 20. sajandi alguskümnenditel, mil nad arenesid mitmekesise majanduse ja elava kultuurieluga  kohaliku elu keskusteks. Teine maailmasõda tõi  kaasa suuri purustusi Tapal, Türil, Mõisakülas, Kilingi-Nõmmes, Tõrvas, Kärdlas.
Uue jõulise arengutõuke paljudele alevitele andis 1950. aasta haldusreform, mil Eestis tehti 39 rajooni. Nii said täiesti uue teo ja näo varem väga pisikesed kohalikud keskused, näiteks Vastseliina ja Orissaare, kuhu ehitati rida soliidseid stalinismiajastule iseloomulikke uusklassitsistlikke esindushooneid.
Taastatud Eesti Vabariigis on enamus aleveid-väikelinnu kahanenud nii majanduslikult kui rahvaarvult, ent muutunud väljanägemiselt palju kenamaks.